Krabat
Otfried Preussler
Kui tuulasin oma
meile, et teada saada, mida tuleb seekord lugema hakata, siis autori nime näinuna mõtlesin
kohe, et miks jälle „Väike nõid“ . Kuid siis
sain aru, et midagi siin ei klapi.
Tegelikult oligi ainus klappiv lüli kirjanik. Eks see näitab vaid, et peaksin hakkama
veidi rohkem pühenduma raamatute lugemisele ja elementaarsele üldharidusele.
Sest mulle tegelikult väga meeldib
raamatuid lugeda, kuid aega on selleks viimasel ajal veidi väheks jäänud. Kui nüüd veidi raamatu üldmuljest veidi rääkida, siis kaanest mulle küll mingit
erilist muljet ei jäänud. Ausõna, ma peaaegu, et mite kunagi ei vaata raamatu
kaant. Ma lihtsalt leian, et see on minu
jaoks ebahuvitav ja kindlasti mitte ei mõjuta kaas kuidagi minu muljet
raamatust, kuigi vahel, kui tunnen, et kaanega on tõesti kümnesse pandud, siis
eks ikka avaldan omalt poolt mõttes kujundajale või illustraatorile mõned
kiidusõnad.
Üldiselt ei pea ma
vajalikuks teha pikka sisukokkuvõtet, kui terve klass loeb
sama raamatut. Mulle tundub see lihtsalt kergema vastupanu teed minemisena, kui
ei viitsita tõeliselt ja sügavalt raamatu üle mõelda. Sisukokkuvõte tuleb ju
igal inimesel, küll mõningate erinevustega, suhteliselt sarnane, kuid arvan, et
mõtted, mis raamatut lugedes tekivad, on kõigil erinevad. Kuid lõppude lõpuks on see kõigi
endi otsustada, mis nad kirjutada tahavad. Niisiis raamat rääkis sellest,
kuidas Krabat sattus ühte veskisse tööle. Seal piitsutas teda kuri Mölder ehk
Meister. Ka töö ise oli raske, kuid hulkur oli õnnelik, et vähemasti soe toit
ja magamisase olid olemas. Hiljem avastas Krabat, et peale raske töö oli veskil
veelgi suuremaid probleeme. Nimelt pidi igal uusaastaööl üks veskipoistest ära
surema, kuna just sellise lepingu oli Meister vanakurjaga sõlminud. Nii-öelda
„saagiks“ langesid need, kes olid Meistri arvates liiga süvenenud musta maagia
õppimisse. Needust sai murda ainult nii, kui keegi tüdruk, kes veskipoissi väga
armastab, läheb Meistri juurde poissi vabaks paluma. Neiu pidi läbima
katse, mida sai sooritada vaid läbi
tõelise armastuse jõu ehk siis, kui sa muretsed kellegi teise pärastrohkem, kui
oma elu pärast. Ja nii läkski, armastus
päästis kõik, sest armastuse võluvägi on kõigist tugevam.
Mulle
avaldas see raamat väga sügavat mõju. Ilmselt üks kõige erilisemaid raamatuid,
mille on avastanud läbi kohustusliku kirjanduse. Mäletan, et kui läksin raamatukokku, et Krabat laenutada, siis poole tee peal
Krabatini torkas mulle silma terve hulk klassikuid ja ma ohkasin igatsevalt.
Millal tuleb see aeg, millal ka meie peame lugema nii öelda „must-reade“? Selle all mõtlen ma näiteks
Shakespeare, Hemingwayd ja Tolstoid. Olin veidi pettunud, et peab lugema
raamatut, mis on lihtsalt üks paljudest. Kuid üllatusin positiivselt. Kindlasti
ei saa öelda, et lihtsalt sellepärast,
et mulle see raamat meeldis, tembeldaks
ma ta kohe klassikute hulka. Ei, kindlasti mitte, pigem avaldas see raamat
mulle muljet oma soojuse ja siirusega, mis oli peidetud müstilise ja veidi
õudsa taustaloo taha. Ja kindlasti meeldis mulle raamat ka sellepärast, et mul
polnud sellele mingeid ootusi.
Veidi kahju, et see
raamat oli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuna kahjuks jätsin raamatu lugemise
viimasele minutile ning mulle ei tekkinud võimalust süveneda raamatusse
võibolla nii põhjalikult, kui ma oleks soovinud. Süvenedes, oleks mulle raamat
veelgi rohkem muljet avaldanud. Kuid samas on võimalus, et kui see poleks
Arvan, et selles
raamatus on midagi kõigile. Eks armastuse jõud ole ju iga vanuseastme raamatute
läbiv või enim korduv teema.
