Trifiidide päev

                                            Trifiidide päev
                                           John Wyndham

Selles raamatus kujutati südmusi, mille juhtumine päris maailmas ei tundu reaalne. Toimus katastroof, kus enamik inimesi kaotas oma nägemise. Võimust hakkasid ka võtma trifiidid, mis ründasid inimesi ja olid ulmelikult arenenud ning agressiivsed. Kuid minu meelest tegi selle raamatu eriti õudsaks see, et see oli küll ulmeline, kuid siiski mingil määral võimalik, et selline katastroof juhtub. Jube on mõelda, et sellised sündmused võiksid päriselt aset leida.
 
Seal räägiti meteoriidi langemisest, mis muutis inimesed pimedaks. See on ka reaalne võimalus, millest teadlased on rääkinud ja arutlenud, et see võib kunagi juhtuda.
Raamatus arvati ka, et tegelikult võis meteoriidi asemel üldse tegemist olla  sateltiitrelvade õnnetusega. Et keegi tegi kosmoses sateliitrelvadega tegelemisel vea või saatis see inimene meelega inimkonnale sellise õnnetuse kaela. Seega see raamat hoiatab inimesi teaduse arengu eest (sateliitrelvad)  ning samuti teeb teaduslikke oletusi (trifiidid, meteoriit).
Arvan, et tegu on teadusliku fantastikaga, sest see põhineski erinevate teaduslikel protsessidel, kuid samas oli sinna põimitud ka seiklust.

Mulle muidu ei meeldi eriti ulmekirjandus. Kui sündmused on liiga ebarealistlikud, siis ei suhestu ma raamatuga hästi ega leia kontakti. Kuid samas, kui need oleks täiesti reaalsed, siis poleks raamat jällegi nii põnev. Kuid see raamat oli minu jaoks väga huvitav. Oli väga hea tasakaal reaalsuse ning fantaasia vahel.

Minu jaoks tundus uskumatu, kui kiiresti võivad inimesed "metsistuda" kui nad on paanikas või meile tuttav ja mugav süsteem järsku laguneb. Käitumisnormid, mis enne olid enesestmõistetavad kaovad väga ruttu. Näiteks tapetakse seal inimesi, varastatakse, ähvardatakse ning enesetapud on igapäevased asjad.
Mind hämmastab, et sellise katastroofi juhtumisel ei tulnudki inimesi, kes oleksid üritanud korda luua. Valitsus, haritlased, politsei ja president haihtusid järsku õhku. Ma usun ja loodan, et kui päriselt midagi sellist juhtuks, oleks ikka keegi kes hoiaks inimesi paanikasse mitte sattumast ja kontrolliks neid. Ei saa ju olla, et kõik annavad inimkonna aitamisel nii kergesti alla.

Kuigi selles raamatus tekkis väga palju probleeme (trifiifid, inimeste pimedaks jäämine) siis kõige suuremaks probleemiks inimkonna püsimiseks  jäi ikkagi teine inimene. Sest kui inimesed oleksid kõik oma jõud ühendanud kohe pärast katastroofi toimumist, oleks triifidest vabanemine ning uue ühiskonna ülesehitamine olnud palju kiiremad protsessid. Kuid muidugi oli kõigil inimestel oma visioon sellest, milline peaks uus maailm olema. Loodan, et kui päris elus peaks selline katastroof juhtuma, suudaksid inimesed siiski jõuda kiiresti konsensusele, keskenduda koos sellele, mis on antud hetkedel kõige tähtsam ning lõpetada mõttetu võimuvõitlus.

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu oli hea raamatuga,  mis muutis positiivselt minu arvamust ulmekirjandusest. 

Libahunt

                                              Libahunt

                                                 August Kitzberg

Seekord pidime lugema näitemängu. Minu jaoks on see suhteliselt uudne kogemus. Ma arvan, et ka näitemängude lugemine on huvitav, oluline ja vajalik. Küll aga meeldivad mulle jutustavas vormis raamatud rohkem. Sa pead rohkem pingutama, et tekstist aru saada ning enese arendamine ongi ju alati tore! Jutustava raamat on minu jaoks kuidagi keeleliselt mõnusam ja nauditavam samuti tekib silme ette pilt tegelastest kuidagi paremini.

Raamat rääkis siis ühest tüdrukust Tiinast, keda peeti libahundiks. Tekkis armukolmnurk Marguse, Tiina ja Mari vahel ning raamatu lõpus tappis Margus Tiina õnnetuse tagajärjel ära.  Tiina ja Mari olid raamatus toodud üksteise vastanditega. Tiina oli üsna liberaalne, kuid Mari konservatiivne.

Mina arvan, et mõlemad vaated oli õiged. Nii Tiina kui ka Mari oma. Tegelikult see kumb maailmavaade mulle rohkem meeldib, ei puutu üldse asjasse. Kõigil on õigus oma arvamusele, ükskõik kui piiridest ja normidest väljas see ka poleks. Senikaua kuni see ei kahjusta teist inimest. Ja just sellepärast arvan ma, et selles raamatus käitus õigemini Tiina. Tiina ei solvanud kunagi Mari ja teiste pereliikmete vaateid. Samal ajal kui pererahvas võttis koguaeg enda õiguseks Tiina üle kohut mõista. Aga kes teab võib-olla oleks ka Tiina olnud konservatiivsema maailmavaate suhtes hukkamõistvam, kui ta poleks olnud ilmselges vähemuses, sest see annab ju alati julgust, kui inimesed sinu ümber sinuga nõustuvad. Aga samas Tiina esindaski liberaalset maailmavaadet, kus ta tunnustab kõike enda ümber. Konservatiivid on aga oma kastis kinni. Nende jaoks on väga kindel "õige" ja "vale".           

Margus armastas Tiinat. Küll aga mitte piisavalt, et ohverdada oma senine turvaline ja kindel elu Tiina nimel. Kui tüdruk palus Margust, et too koos temaga põgeneks siis poiss keeldus. Ma arvan, et Margus kahetses seda hetke pärast väga. Tema mõistus võitis tema südame hääle.

Ja kui Tiina ära suri, siis ta tänas Margust, et mees päästis ta piinadest, mida ta elu on talle pakkunud. Aga ma arvan, et Marguse jaoks oli see justkui kättemaks, et Tiina just Marguse kuuli tõttu suri. See oli kättemaks selle eest, et Margus polnud Tiinaga kaasa läinud kui naine oli talle ennast avanud ja kutsus meest endaga põgenema. Sellel hetkel oli Tiina väga haavatav ja vajas Margust kõige rohkem.

Mina arvan, et Tiina ei langenud selles raamatus kordagi Mari tasandile. Tiina julges erineda ja ta oli kõigi külaelanike jaoks veider. Ometigi eelistas Margus hoopis Tiinat mitte Mari. Tiina ei teinud midagi selle jaoks, vastupidi, oma käitumise ja vastandumisega ta ei soosinudki seda armastust. Mari aga jooksis Margusele järgi ja kadestas Tiinat. Ja isegi kui Tiina oli täiesti endast välja viidud arvukate solvangute pärast. Siis ta ei öelnud ühtegi halba sõna solvajate, kui inimeste kohta, ta mõistis hukka vaid nende käitumise. Ja ka surres ei heitnud Tiina Margusele ette, et mees ta tappis. Ta lausa tänas teda, leides isegi sellisest olukorrast midagi positiivset- ta saab jälle näha oma ema.

Veel meeldis mulle raamatus vanaema. Ta hindas inimesi ainult nende käitumise ja headuse järgi. Tal ei olnud eelarvamusi nagu teistel. Asi võis olla ka selles, et vanaema ei näinud hästi ja sellepärast tal polnudki võimalik hinnangut välimuse järgi anda. Siit tekib küsimus, et kas ta oleks samamoodi Tiinasse suhtunud kui ta oleks näinud tüdruku välimuse erinevust teiste neiude omadest? Kas inimeste jaoks on arvamuse kujundamisel siis tõesti välimus nii oluline?

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu on väga huvitava näitemänguga  ning kui võimalik lähen kindlasti „Libahundi“ etendust ka vaatama. Kõigil on sellest midagi õppida ja Eesti inimene võiks näiteks mõelda selle peale, kas  hukkamõistmine lihtsalt sellepärast, et üks inimene erineb teistest on tõesti vajalik. 

Kärbeste jumal

„Kärbeste jumal“

                                         William Golding

         Ootusärevalt asusin lugema järgnevat „peab-kindlasti-oma-elus-läbi-lugema“ raamatut.  Tegemist on ühe ääretult menuka noorteraamatuga. See rääkis kambast kuni 13- aastastest poistest, kes kõik sattusid lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele. Kohe valiti välja pealik Ralph, kes pani paika tegevuskava ja otsustas, et kõige tähtsam on märgutule suitsu säilitamine, et poisid mööduva laeva korral ära päästetaks. Üritati säilitada oma Inglismaa- elule sarnanev korraldus- rääkida võis korraga ainult see, kelle käes oli merekarp.

         Mida raamat edasi, seda keerulisemaks muutuvad poiste omavahelised suhted. Jack Merridew, kes oli ka kodus kooripoiste juht, ei rahuldu sellega, et keegi on seltskonnas temast kõrgemal positsioonil. Jack on üsna ettearvamatu ning hiljem huvitub vaid küttimisest ning muutub minu jaoks täiesti metsistunuks ning tapab külmavereliselt loomi ja isegi teisi poisse. Ralph seevastu on üsna mõistlik poiss, küll aga ohverdab ta mõnikord populaarsuse nimel oma sõbrad, näiteks Põssa. Põssa on üsna paksuke poiss, kuid ainuke, kellel tulevad pähe head mõtted, kuid keda keegi kunagi kuulda ei võta. Põssa usub sügavalt Ralphi juhioskustesse ning aitab pealikul lahendusi välja mõelda. Samal ajal Ralph naerab suhteliselt tihti Põssa üle, ta ei täna teda kunagi abi eest. Kuni tal ühel hetkel seda võimalust emam ei ole. Põssa sureb Rogeri käte läbi. Nimelt laguneb poiste grupp kaheks. Ühes rühmas  haarab kontrolli Jack ning asub koos teistega küttima. Teise rühma jäävad Ralph ning veel paar poissi, keda Jacki grupp vihkama asub. Sureb ka Simon, kes on terve raamatu kõige meeldivam poiss. Ta huvitub loodusest ning hoolitseb alati väiksemate eest, kes saarel on. Poisid, eesotsas Jackiga peavad Simonit ekslikult saarel arvatavalt pesitsevaks koletiseks ning tapavad ta. Raamat lõppeb nii, et kõik poisid peavad kabuhirmus Ralphi peale jahti, kuni ühel hetkel jookseb Ralph saarele jõudnud mereväeohvitserile sülle ning hakkab siis nutma, tundes süüd ning ängi kõige saarel juhtunu pärast.

Mind ehmatas see raamat algul väga. Kuidas suudavad täiesti tavalised Briti poisid mõne kuuga üksikul saarel täielikult metsistuda ning külmavereliselt tapma asuda. Kas niimoodi siis juhtubki inimestega kui võtta ära ühiskonna turvalisust pakkuv toimiv mehhanism ja anda kõigile vabad käed? Kas meis kõigis peitub siis kiskja, kes huvitub vaid adrenaliinist ja omakasust?

Väga huvitav oli see, kuidas poisid hakkasid välja mõtlema lugusid koletisest ja asju ette kujutama. Ma arvan, et see oli nende viis toime tulemaks, kõige sellega, mis toimus. Nad kardsid kauaks nad peavad siia saarele jääma, kas keegi tuleb ja päästab neid ära. Nad kardsid teadmatust ning see ongi alati hirmutav. See oli Simon, kes ütles:  „Võib-olla on seal koletis, võib-olla oleme need ainult meie“.  See on minu meelest väga hea lause ja näitab, kuidas hirmul on suured silmad. Kuid samal ajal võib ka sellest välja lugeda, et nüüd on poisid ise saanud koletisteks, kes tapavad loomi ning on üleüldse metsistunud.

Minu meeles on huvitav sümbol merekarp. See justkui ongi lüli tsiviliseeritud maailma ning üksiku saare vahel. Kord, mis on hea, kindel ja kodune. Kord ja tsiviliseeritus, mis purunub samal ajal, kui merekarpki, mis vastu kaljut puruks kukkus.

See raamat tõi minu meelest huvitavalt välja, kuidas inimene on ikkagi karjaloom. Talle pakub teiste inimestega koos olemine lohutust ja tuge. Kuid samal ajal võtavad inimesed tihti üle teiste käitumismustreid ja mõtteid, just nagu juhtus Jacki küttide kambaga. Ma ei usu, et kõik poisid olid külmaverelised tapjad. Ei usu või ei taha ma tõesti seda uskuda. Ma arvan, et see oli karjainstinkt, ühtekuuluvus tunne, mis aitas neil tappa Simoni ja hakata jahti pidama Ralphi peale. Ehk oli hirm ning tung tappa ainukesed asjad, mis neile olid pärast saarele jõudmist alles jäänud?

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu oli väga huvitava raamatuga, kus autor on püüdnud välja tuua, kuidas erinevad inimtüübid kriisiolukorras käituvad. Kes allub, kes juhib, kes kadestab, kes ajab rahulikult oma asja, kes üritab lahendusi välja mõelda ning keda huvitab vaid lõbu. Samuti näitab raamat, kui tähtsad on meie maailmas kord ja täiskasvanud ning mis võib saada, kui need meie maailmast kaovad.

          

Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: Rocca al Mare kooli puhvet, kell pool 10

Osalejad: Johanna Järvekülg, Mariett Põime, Lisann Lumet

Raamatu autor ja pealkiri: John Green "Otsides Alaskat"

Võtmeteemad:

Iseenda leidmine- raamatus tegutsesid kõik noored inimesed, kes ei teadnud veel, mida nad tahavad või kes nad õigupoolest on. Läbi erinevate sündmuste ja katsumuste hakkasid nad tegelikult paremini aduma näiteks seda, mis positsioonil nad seltskonnas on ning kuhu nad tahaks jõuda.

Armastus- nagu igast raamatust, ei puudunud ka see siit. Näiteks Alaska põhimõtteliselt viiski hauda see, et ta armastas oma ema nii väga ja vihkas ennast, et ta ei olnud suutnud oma emale piisavalt pakkuda. Alaska ei teadnud, et vanemate jaoks piisab vaid sellest, et nende lapsega on kõik korras ja ta on terve.  Armastus vanemate vastu avaldus ka  Chipi elus. Tema unistus oli oma finantsiliselt mitte väga hästi toime tulevale emale kinkida päris oma maja. Nende suhe oli väga tugev ja Chip oli iga päev tänulik oma emale, et ta suutis jääda isegi raskes olukorras väga positiivseks. Milesi armastus oli aga peamiselt suunatud Alaska vastu.  Või õigemini armastas ta  enda täiustatud pilti Alaskast, kust puudusid tema tujutsemised ning pöörasused. See pole aga tingimusteta armastus, ning just seepärast ei saanudki Miles ja Alaska üksteist kunagi tõeliselt armastada.

Elu mõte- Need noored tundusid pealtnäha täiesti tavalised. Nad huvitusid joomisest ja tüngadest ja armumisest. Küll aga oli neil vaja iga asja peale teada: miks see nii on? Neid ei rahuldanud teadmine, et keegi meist ei tea, mis saab pärast surma ning kui me sureme, mis selle kõige mõte üldse on.

Alkoholi tarbimine- see mängis suurt rolli, kuna oli keskne tegevus ning samuti muutus raamatu kulgedes alkoholi mõte. Alguses joodi ikka sellepärast, et lõbus oleks kuid mõne väikse erandiga. Näiteks Miles jõi sellepärast, et tahtis uustulnukana gruppi sulanduda ning hiljem polnud aga tema isiksus piisavalt tugev et ei öelda. Alaska jõi, et toime tulla valu ja süütundega, mida põhjustas tema ema surm. Pärast Alaska surma ei olnud alkoholi tähendus enam sama. Nad jõid, et unustada kõike kohutavat, mis oli juhtunud. Mina arvan, et mida aeg edasi läks, seda vähem nad hakkasid jooma, sest seoses joomisega tuli neile alati meelde alkoholi sõna otseses mõttes hävitav mõju Alaska näite näol ning kuidas ise täis olles, ei saa sa olukorra üle kontrolli hoida, mis juhtus ka siis, kui poisid tol saatuslikul ööl lasid  purjus Alaskal minema sõita.

Võtmestseenid:

Alaska surm- sest pärast seda oli Töntsus auk, mida enam parandada ei saanud. See muutis kõigi elu, kes Alaskat tundsid. Nad kaotasid oma usu nii endasse kui ka Alaskasse.

Mõlemad tüngad (kooli arvutitesse sisse häkkimine ja  Nädaliste hinnete kehvemaks muutmine ning Alaska mälestustüng) esimene tüng muutis neid lähedasemaks läbi pannes neid töötama ühise eesmärgi nimel.  Teine tüng andis neile tunde, et nad ei ole selles probleemis üksi. Neil on inimesi kellele toetuda ja kes mõistavad neid. Öeldakse ikka, et läbi tragöödia saad alles teada, kes on tegelikult sinu sõbrad ning milline on nende iseloom. 

Võtmekarakteid:

Töntsu ehk Miles, sest ümber tema keerles kogu see lugu. Tema rääkis enda eluvaadetest, pettumustest, igatsustest ja uskumustest

Alaska, sest isegi siis kui teda füüsiliselt kohal ei olnud, oli ta alati kohal sõprade mõtetes, käitumises või rääkimismaneerites.

Alaska ema, sest tema ning tema surm ilmselt mängisidki kõige tähtsamat rolli Alaska elus

Võtmesümbolid:

Viimased sõnad- Miles arvas, et läbi inimese viimaste sõnade, saab teada nii mõndagi  kogu inimese elu kohta. Ja inimeste elud huvitasid teda, sest ta tahtis leida lahendust oma probleemidele läbi teiste inimeste lahenduste ning soovis tõlgendada elu.

Valged lilled- armas ja samaaegselt kurb sümbol. Alaskale meenus oma ema surma aastapäev, kui ta juhuslikult kritseldas lilli seinale, sest tema ema sidus talle alati valgeid lilli juustesse. Nii Alaska ka suri, valged lilled tagaistmel.

Labürint- sõbrad arutasid pidevalt kuidas kannatuste labürindist välja saab. Pärast Alaska surma avastasid sõbrad, et Alaska oli oma märkmikusse kirjutanud „otse ja kiiresti“, millega sõbrad ei nõustunud.

Suur võib-olla – Miles läks uude kooli otsima oma Suurt võib-ollat. Lõpuks leidis ta selle Alaska näol, kuid pärast Alaska surma tundis ta, et  tema Suur võib-olla on veel ees. Minu arvates on terve elu üks Suur võib-olla, kõik võib juhtuda ning see on vaid su enda kätes.

Otsides Alaskat

                                               Otsides Alakskat

                                                                                 John Green

Raamat rääkis poisist nimega Miles, kes on pigem vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga ning eelistab enda elu elamise asemel keskenduda teiste eludest luegemisele. Aga kui ta asub õppima Culver Creeki keskkooli saab ta endale esimesed tõelised sõbrad ja tunneb elust üle pika aja rõõmu. Talle hakkab meeldima tüdruk nimega Alaska, kellel on iga teema kohta oma väga kindel arvamus, ta on ettearvamatu ning tujukas, kuid miski temas lihtsalt paelub inimesi ligi. Miles avastab enda jaoks elu, kust ei puudu kõikvõimalikud kooli reeglite rikkumised, intriigid, tüngad kui ka lõbu. Kõik on hästi peale selle, et Alaskal juba on oma poisssõber. Ühel õhtul pärast suure tünga õnnestumist mängivad Miles ja ta sõbrad küünis joomismängu, kus nad peavad avaldama oma elu halvima päeva. Alaska halvim päev oli, kui ta oli 8-aastane ning Alaska ema suri tema nähes, kuid ta oli liiga šokis, et kiirabi kutsuda. Ta süüdistas ennast selle eest siiamaani.  Järgmisel õhtul täitub Milesi unistus ning nemad Alaskaga suudlesid. Kuid samal ööl ilmus äkki nuttev Alaska välja öeldes, et ta peab jalamaid kooli territooriumilt lahkuma ja et Miles ja Chip korraldaksid uue tünga, et tähelepanu Alaska minema sõidult eemale viia. Poisid on kohe nõus ja panevad paukherneid direktori ukse taha. Alaska sõidab minema, tagaistmel lilled, teeb autoavarii ja sureb hetkega. Kui sõbrad sellest teada saavad, hakkavad nad ennast süüdistama, et nad purjus inimesel lasid autosse istuda. Chipi jääb kummitama, et mis siis ikkagi Alaskaga juhtus. Miles aga isegi ei taha uurida, kartes, et saab uurimise käigus teada, et Alaska tegelikult ei armastanud teda. Lõpuks avastavad sõbrad, et põhjus, miks Alaska too õhtu nii närvi läks seisnes selles, et ta oli oma ema surma aastapäeva maha maganud ning sõitis siis hauale lilli viima. Sõpru jäi aga painama mõte, kas ta tegi enesetapu või oli see õnnetus. Enesetapu teooriat toetas asjaolu, et Alaska oli kirjutanud küsimuse alla „Kuidas ma üldse kunagi sellest labürindist välja saan?“  vastuse „Otse ja kiiresti“. Raamatu lõpus leppisid sõbrad mõttega, et nad ei saa kunagi teadma, kes Alaska tegelikult oli, või mida ta oma viimastel minutitel mõtles.

See raamat oli üles ehitatud Alaska surma ümber, kõike muud märgitakse  kui eelnevat või pärastist. Mulle pärastine osa eriti ei meeldinud, kuna see oli kirjutatud väga depressiivsete nootidega ning tegelased olid pärast Alaska surma hoopis teistsugused. Kuid samas öedlakse, et läbi tragöödia avalduvadki inimeste tegelikud kavastused ja iseloomud. Näiteks Miles isegi ei tahtnud välja uurida, mis Alaskaga juhtus, sest kartis, et saab teada, et Alaska teda ei armastanud. See on minu meelest kõige väiksem probleem ja Milesi poolt väga isekas käitumine ning ei läinud tema varasema iseloomu kirjeldusega absoluutselt kokku. Aga samas lein on üks kõige kohutavamaid asju ning igaühel on omad moodused sellega toime tulemiseks, kes olen mina, et süüdi mõista? Ja kuigi seda teist poolt raamatust ei olnud võib-olla nii hea lugeda, kas see siis tähendab, et see oleks võinud olemata olla? Kindlasti mitte,  sest see ongi ju elu. Elus ei ole alati kõik hästi ja kõik ei ole alati õnnelikud. See ongi üks paratamatu ja raske osa elust. Kas siis raamatud peaksid olema kõik ilustatud ja võltsid? Elu tuleb ikkagi käsitleda nii nagu ta on, sest minu meelest vaid nii läheb raamat meile tõeliselt hinge.

Raamatus arutasid sõbrad koguaeg selle üle, mis on elu mõte. Saan sellest suurepäraselt aru, olen ka ise selle üle pead murdnud. Teatud inimestel polegi vaja teada, mis selle kõige mõte on. Nad lihtsalt nö „naudivad sõitu“ ja ei muretse ega mõtle asjade üle liiga palju. Aga mõndadel inimestel on lihtsalt vaja asju lahti mõtestada ja ma arvan, et läbi viimaste sõnade kogumise Miles ka seda üritas teha. Mõned mu sõbrad ütlesid raamatut lugedes, et Miles võiks pigem oma, mitte teiste elusid elada ja viimaste sõnade kogumine on morbiidne. Mina arvan, et kui tema sellest jõudu ja tarkust juurde sai, siis on kõik hästi. Küll aga ei saa ma aru miks peaksid inimesed arutlema selle üle, kuidas labürinidist välja saada? Elu ei saagi olla koguaeg üks sirge tee, vahepeal sa eksid ära ja seal on igasugused katsumused aga see ju ongi elu koos oma murede ja rõõmude ja nuta ning naeruga. Miks peaks keegi tahtma elu labürindist välja saada? Elu mõte ei ole ju lõpppunktis vaid teekonnas. Kuidas ja milliste emotsioonidega sa asju teed? Selle koha pealt ei mõistnud ma raamatu tegelasi.

Minu meelest on enesetapp kõige hullem viis surra ning ma loodan tõesti, et Alaksa iseendalt elu ei võtnud. Maailmas on sadu tuhandeid inimesi, kes just praegusel hetkel võitlevad oma elu nimel, (kas siis haiguse või füüsilise väärkasutamise pärast) seega pole minu meelest õige võtta ise endalt elu samal ajal kui väga paljud inimesed sooviksid sina olla, sest sul on tegelikult kõik hästi. Kuid samas näiteks depressioon on täpselt samamoodi haigus kui vähk. Lihtsalt vahe on selles, kas sa oled sisemiselt katki või ainult välimiselt, mida me tavaliselt haiguseks tembeldame. Ja eriti kurb on, kui enesetapu teeb noor naine nagu Alaska, kes tegelikult oli ääretult intelligentne ning kellel oleks väga palju olnud maailmale pakkuda, tal oli terve elu veel ees.

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu on väga huvitava raamatuga, mida soovitan kõigile. Osa pärast Alaska surma on ehk veidi liiga veniv ja kurb, aga lugu on väga südamlik ja mind igatahes puudutas.