Otsides Alaskat

                                               Otsides Alakskat

                                                                                 John Green

Raamat rääkis poisist nimega Miles, kes on pigem vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga ning eelistab enda elu elamise asemel keskenduda teiste eludest luegemisele. Aga kui ta asub õppima Culver Creeki keskkooli saab ta endale esimesed tõelised sõbrad ja tunneb elust üle pika aja rõõmu. Talle hakkab meeldima tüdruk nimega Alaska, kellel on iga teema kohta oma väga kindel arvamus, ta on ettearvamatu ning tujukas, kuid miski temas lihtsalt paelub inimesi ligi. Miles avastab enda jaoks elu, kust ei puudu kõikvõimalikud kooli reeglite rikkumised, intriigid, tüngad kui ka lõbu. Kõik on hästi peale selle, et Alaskal juba on oma poisssõber. Ühel õhtul pärast suure tünga õnnestumist mängivad Miles ja ta sõbrad küünis joomismängu, kus nad peavad avaldama oma elu halvima päeva. Alaska halvim päev oli, kui ta oli 8-aastane ning Alaska ema suri tema nähes, kuid ta oli liiga šokis, et kiirabi kutsuda. Ta süüdistas ennast selle eest siiamaani.  Järgmisel õhtul täitub Milesi unistus ning nemad Alaskaga suudlesid. Kuid samal ööl ilmus äkki nuttev Alaska välja öeldes, et ta peab jalamaid kooli territooriumilt lahkuma ja et Miles ja Chip korraldaksid uue tünga, et tähelepanu Alaska minema sõidult eemale viia. Poisid on kohe nõus ja panevad paukherneid direktori ukse taha. Alaska sõidab minema, tagaistmel lilled, teeb autoavarii ja sureb hetkega. Kui sõbrad sellest teada saavad, hakkavad nad ennast süüdistama, et nad purjus inimesel lasid autosse istuda. Chipi jääb kummitama, et mis siis ikkagi Alaskaga juhtus. Miles aga isegi ei taha uurida, kartes, et saab uurimise käigus teada, et Alaska tegelikult ei armastanud teda. Lõpuks avastavad sõbrad, et põhjus, miks Alaska too õhtu nii närvi läks seisnes selles, et ta oli oma ema surma aastapäeva maha maganud ning sõitis siis hauale lilli viima. Sõpru jäi aga painama mõte, kas ta tegi enesetapu või oli see õnnetus. Enesetapu teooriat toetas asjaolu, et Alaska oli kirjutanud küsimuse alla „Kuidas ma üldse kunagi sellest labürindist välja saan?“  vastuse „Otse ja kiiresti“. Raamatu lõpus leppisid sõbrad mõttega, et nad ei saa kunagi teadma, kes Alaska tegelikult oli, või mida ta oma viimastel minutitel mõtles.

See raamat oli üles ehitatud Alaska surma ümber, kõike muud märgitakse  kui eelnevat või pärastist. Mulle pärastine osa eriti ei meeldinud, kuna see oli kirjutatud väga depressiivsete nootidega ning tegelased olid pärast Alaska surma hoopis teistsugused. Kuid samas öedlakse, et läbi tragöödia avalduvadki inimeste tegelikud kavastused ja iseloomud. Näiteks Miles isegi ei tahtnud välja uurida, mis Alaskaga juhtus, sest kartis, et saab teada, et Alaska teda ei armastanud. See on minu meelest kõige väiksem probleem ja Milesi poolt väga isekas käitumine ning ei läinud tema varasema iseloomu kirjeldusega absoluutselt kokku. Aga samas lein on üks kõige kohutavamaid asju ning igaühel on omad moodused sellega toime tulemiseks, kes olen mina, et süüdi mõista? Ja kuigi seda teist poolt raamatust ei olnud võib-olla nii hea lugeda, kas see siis tähendab, et see oleks võinud olemata olla? Kindlasti mitte,  sest see ongi ju elu. Elus ei ole alati kõik hästi ja kõik ei ole alati õnnelikud. See ongi üks paratamatu ja raske osa elust. Kas siis raamatud peaksid olema kõik ilustatud ja võltsid? Elu tuleb ikkagi käsitleda nii nagu ta on, sest minu meelest vaid nii läheb raamat meile tõeliselt hinge.

Raamatus arutasid sõbrad koguaeg selle üle, mis on elu mõte. Saan sellest suurepäraselt aru, olen ka ise selle üle pead murdnud. Teatud inimestel polegi vaja teada, mis selle kõige mõte on. Nad lihtsalt nö „naudivad sõitu“ ja ei muretse ega mõtle asjade üle liiga palju. Aga mõndadel inimestel on lihtsalt vaja asju lahti mõtestada ja ma arvan, et läbi viimaste sõnade kogumise Miles ka seda üritas teha. Mõned mu sõbrad ütlesid raamatut lugedes, et Miles võiks pigem oma, mitte teiste elusid elada ja viimaste sõnade kogumine on morbiidne. Mina arvan, et kui tema sellest jõudu ja tarkust juurde sai, siis on kõik hästi. Küll aga ei saa ma aru miks peaksid inimesed arutlema selle üle, kuidas labürinidist välja saada? Elu ei saagi olla koguaeg üks sirge tee, vahepeal sa eksid ära ja seal on igasugused katsumused aga see ju ongi elu koos oma murede ja rõõmude ja nuta ning naeruga. Miks peaks keegi tahtma elu labürindist välja saada? Elu mõte ei ole ju lõpppunktis vaid teekonnas. Kuidas ja milliste emotsioonidega sa asju teed? Selle koha pealt ei mõistnud ma raamatu tegelasi.

Minu meelest on enesetapp kõige hullem viis surra ning ma loodan tõesti, et Alaksa iseendalt elu ei võtnud. Maailmas on sadu tuhandeid inimesi, kes just praegusel hetkel võitlevad oma elu nimel, (kas siis haiguse või füüsilise väärkasutamise pärast) seega pole minu meelest õige võtta ise endalt elu samal ajal kui väga paljud inimesed sooviksid sina olla, sest sul on tegelikult kõik hästi. Kuid samas näiteks depressioon on täpselt samamoodi haigus kui vähk. Lihtsalt vahe on selles, kas sa oled sisemiselt katki või ainult välimiselt, mida me tavaliselt haiguseks tembeldame. Ja eriti kurb on, kui enesetapu teeb noor naine nagu Alaska, kes tegelikult oli ääretult intelligentne ning kellel oleks väga palju olnud maailmale pakkuda, tal oli terve elu veel ees.

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu on väga huvitava raamatuga, mida soovitan kõigile. Osa pärast Alaska surma on ehk veidi liiga veniv ja kurb, aga lugu on väga südamlik ja mind igatahes puudutas.