Minu Prantsusmaa
Eia Uus
Seitsme maa ja mere taga Hong Kongis,
lugesin mina raamatut hoopis Prantsusmaast. Sobilik eksole. Kui ma kuulsin
selle kuu valikut, teadsin kohe, et just Prantsusmaa on see riik, millest
soovin veel rohkem teada saada. Olen seal käinud väga palju kordi, kuid eks
mina olen näinud seda riiki vaid turisti vaatepunktist. Inimene, kes seal elab,
näeb seda riiki hoopis teisiti-temale avanevad nii paljud konarused, millest
tavainimene ei oskaks kinni võtta. Prantsusmaa, prantsuse keel ja prantslased on minu tähelepanu juba päris
pikka aega endale hoidnud. Minu unistus oleks kunagi ärgata üles oma suvekodus
Prantsuse Rivieral. Et ma liiga kauks unistama ei jääks, asuksin nüüd raamatu
juurde.
Raamat räägib noorest eestlannast Eiast.
Tema elu on olnud väga kirev- juba 14-aastasel kolis ta Taisse stipendiumiga
õppima, peale selle on elanud ka
Austraalias ja Kanadas. Prantsusmaale sattus ta lapsehoidjana. Eia oli
oma kontoritööst Eestis tüdinenud ning ta soovis aega mõtlemiseks, mida ta oma
eluga tahab peale hakata. Nii sattus ta lapse hoidjaks peresse, kus on kaks
imearmast kahupäist last, kes peavad end juba kolme-aastaselt paremini üleval,
kui nii mõnedki täiskasvanud. Pereema on Céleste, kes on ehtne prantsuse naine-
ta on tohutu kokkaja, kirjanik, kes kunagi midagi õigel ajal ei lõpeta, suitsetaja,
väga temperamentne ning totaalne tuisupea. Pereisa Sébastian on aga täielik
kontrollifriik, tänu kellele see pere üldse kuidagi toimida saab. Eia ise
klapib kohe lastega ning vaimustub Prantsuse toidukultuurist, kirjandusest ning
teatrist. Naine on ääretult avatud ning rõõmsameelne ning vahepeal tekib küsimus, et kas ta ikka on
eestlane. Küll aga on Eia patriootlik, ta nutab pidevalt laulupidu netist järgi vaadates. Prantsuse perele jääb see
täiesti selgusetuks.
Kui Eia Prantsusmaale tuleb ihkab ta
eelkõige teatavat anonüümsust ning tundub, et Eestis on seda võimatu saavutada.
Küll aga Prantsusmaal elades hakkab ta igatsema seda, et Eestis teavad kõik
kõiki ning kuna eestlased on väike rahvus, oleme me ka väga kokkuhoidvad.
Praeguste Ukraina sündmuste taustal oli Eia mõtteid Eesti kohta väga hingekosutav
lugeda.
Raamatu lõpus pöördub Eia Eestisse tagasi,
kuna see tundub asjade loomulik käik. Ema jääb haigeks, vend saab lapse ja Eia
mõtleb, et mida tema veel siin teeb.
Prantslased ütlevad Eia kohta kõik, et
ta on nagu joie de vivre ehk eesti keeles elurõõm. Ta leiab igas asjas ainult
positiivset ning sellest raamatust õhkus väga palju selliseid hetki, kus Eia on
lihtsalt üdini rõõmujoovastuses ning miski ei saa tema „mulli“ lõhkuda. Tänu
sellele on Eiale osaks saanud ka väga palju kihvte mälestusi.
Tahtsin
seda raamatut ka selle pärast lugeda, et teadsin, et saan sealt kindlasti vähemalt
mingil määral prantuse keelset sõnavõra, mis kohe kindlasti mööda külgi maha ei
jookse. Eks ma õppisin nii mõndagi, nagu näiteks, et hapukoor on crème fraîche,
veston on jakk jne. Vahepeal sain ka autorile prantsuse keele kohta ninanipsu
anda. Näiteks ütles autor, et nii paljud prantsuse keelsed sõnad on inglise
keelest tulnud, mistõttu neist on lihtne aru saada. Tegelikult tean aga ka
mina, et prantsuse keel oli enne inglise keelt ning sarnanevad sõnad on tulnud
ikka prantsuse keelest. Tundsin ennast ikka targana küll J
Kuigi tarkust sain juurde ka keele
kohta, õppisin peamiselt ikka Prantsusmaa enda kohta. Prantsusmaa inimeste,
Prantsuse kirjanike, Prantsuse teatri, Prantsuse ajaloo ning Prantsusmaa
õhustiku kohta. Nägin seda riiki tõesti hoopis teisest küljest.
Muidugi soovitan seda raamatut eelkõige
neile, kes on Prantsusmaast huvitatud, kuid samas pole vaja kohe meelt heita,
kui sa pole üks neist. Autor on noor ning tegelikult räägib see raamat ka väga
palju eneseotsingutest ning samal ajal elu nautimisest. See teema ei jäta
ühtegi teismeealist külmaks J
