Minu Prantsusmaa

                     Minu Prantsusmaa

                                                          Eia Uus

    Seitsme maa ja mere taga Hong Kongis, lugesin mina raamatut hoopis Prantsusmaast. Sobilik eksole. Kui ma kuulsin selle kuu valikut, teadsin kohe, et just Prantsusmaa on see riik, millest soovin veel rohkem teada saada. Olen seal käinud väga palju kordi, kuid eks mina olen näinud seda riiki vaid turisti vaatepunktist. Inimene, kes seal elab, näeb seda riiki hoopis teisiti-temale avanevad nii paljud konarused, millest tavainimene ei oskaks kinni võtta. Prantsusmaa, prantsuse keel ja  prantslased on minu tähelepanu juba päris pikka aega endale hoidnud. Minu unistus oleks kunagi ärgata üles oma suvekodus Prantsuse Rivieral. Et ma liiga kauks unistama ei jääks, asuksin nüüd raamatu juurde.

    Raamat räägib noorest eestlannast Eiast. Tema elu on olnud väga kirev- juba 14-aastasel kolis ta Taisse stipendiumiga õppima, peale selle on elanud ka  Austraalias ja Kanadas. Prantsusmaale sattus ta lapsehoidjana. Eia oli oma kontoritööst Eestis tüdinenud ning ta soovis aega mõtlemiseks, mida ta oma eluga tahab peale hakata. Nii sattus ta lapse hoidjaks peresse, kus on kaks imearmast kahupäist last, kes peavad end juba kolme-aastaselt paremini üleval, kui nii mõnedki täiskasvanud. Pereema on Céleste, kes on ehtne prantsuse naine- ta on tohutu kokkaja, kirjanik, kes kunagi midagi õigel ajal ei lõpeta, suitsetaja, väga temperamentne ning totaalne tuisupea. Pereisa Sébastian on aga täielik kontrollifriik, tänu kellele see pere üldse kuidagi toimida saab. Eia ise klapib kohe lastega ning vaimustub Prantsuse toidukultuurist, kirjandusest ning teatrist. Naine on ääretult avatud ning rõõmsameelne ning  vahepeal tekib küsimus, et kas ta ikka on eestlane. Küll aga on Eia patriootlik, ta nutab pidevalt laulupidu netist  järgi vaadates. Prantsuse perele jääb see täiesti selgusetuks.

    Kui Eia Prantsusmaale tuleb ihkab ta eelkõige teatavat anonüümsust ning tundub, et Eestis on seda võimatu saavutada. Küll aga Prantsusmaal elades hakkab ta igatsema seda, et Eestis teavad kõik kõiki ning kuna eestlased on väike rahvus, oleme me ka väga kokkuhoidvad. Praeguste Ukraina sündmuste taustal oli Eia mõtteid Eesti kohta väga hingekosutav lugeda.

     Raamatu lõpus pöördub Eia Eestisse tagasi, kuna see tundub asjade loomulik käik. Ema jääb haigeks, vend saab lapse ja Eia mõtleb, et mida tema veel siin teeb.

        Prantslased ütlevad Eia kohta kõik, et ta on nagu joie de vivre ehk eesti keeles elurõõm. Ta leiab igas asjas ainult positiivset ning sellest raamatust õhkus väga palju selliseid hetki, kus Eia on lihtsalt üdini rõõmujoovastuses ning miski ei saa tema „mulli“ lõhkuda. Tänu sellele on Eiale osaks saanud ka väga palju kihvte mälestusi.

        Tahtsin seda raamatut ka selle pärast lugeda, et teadsin, et saan sealt kindlasti vähemalt mingil määral prantuse keelset sõnavõra, mis kohe kindlasti mööda külgi maha ei jookse. Eks ma õppisin nii mõndagi, nagu näiteks, et hapukoor on crème fraîche, veston on jakk jne. Vahepeal sain ka autorile prantsuse keele kohta ninanipsu anda. Näiteks ütles autor, et nii paljud prantsuse keelsed sõnad on inglise keelest tulnud, mistõttu neist on lihtne aru saada. Tegelikult tean aga ka mina, et prantsuse keel oli enne inglise keelt ning sarnanevad sõnad on tulnud ikka prantsuse keelest. Tundsin ennast ikka targana küll J

        Kuigi tarkust sain juurde ka keele kohta, õppisin peamiselt ikka Prantsusmaa enda kohta. Prantsusmaa inimeste, Prantsuse kirjanike, Prantsuse teatri, Prantsuse ajaloo ning Prantsusmaa õhustiku kohta. Nägin seda riiki tõesti hoopis teisest küljest.

       Muidugi soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes on Prantsusmaast huvitatud, kuid samas pole vaja kohe meelt heita, kui sa pole üks neist. Autor on noor ning tegelikult räägib see raamat ka väga palju eneseotsingutest ning samal ajal elu nautimisest. See teema ei jäta ühtegi teismeealist külmaks J