Skellig
David Almond
Kätte on jõudnud jälle „see“ aeg kuust.
Ega siis muud, kui sean sammud raamatukogu poole ning laenutan „Skelligi“.
Vaatan esikaant, loen tagant sisututvustust, lehitsen lehekülgi ja ohkan. Ei
taha, ei taha ja kohe üldse ei taha seda raamatut lugeda. Minu rõõmuks on see
raamat vähemasti lühike.
Raamat räägib siis poisist nimega
Michael, kes kolib oma perega uude majja, mis on väga räämas. Michael ja tema
isa võtavad ette suuremat sorti remondi, et maja oleks nagu uus kui pereema ja
väike beebi ükskord haiglast tagasi jõuavad. Beebi sündis nimelt enneaegsena
ning teda vaevavad nüüd südameprobleemid. Samal ajal avastab Michael vana ning
mahajäetud kuuri, kus poisi suureks üllatuseks, redutab üks eakas olevus. Just
nimelt olevus. Teda ei saa kutsuda ei inimeseks ega loomaks. Alguses väldib
kummaline kuju Michaelit ning annab selgesti aru, et poiss tegeleks oma
asjadega. Laps ei anna aga järgi ning üritab olevust, kellel nimeks Skellig,
igal võimalikul viisil aidata. Nimelt teab poiss, et varsti tahetakse kuur maha
lammutada. Siis saab poiss tuttavaks Minaga, kes on oma vanuse kohta
erakordselt taibukas, koduõppel tüdruk. Skellig hakkab tasapisi lapsi usaldama
ning laseb neil end turvalisse kohta viia. Raamatu lõpus on beebil keeruline
operatsioon, kuid Skellig päästab lapsukese. Nimelt osutub Skellig ingliks.
Selles raamatus oli väga liigutav koht,
kui lapse süda seiskus kuna teda opereeriti ning samal ajal seiskus ka Michaeli
süda. Poiss tundis enne pidevalt kahte paari südamelööke-ka väikse lapse omi.
See on uskumatu, kuidas saab tekkida inimesega selline side, isegi ilma teda
nägemata. Tal oli vajadus väikest sugulast kaitsta ning ta tundis end abitult,
kui ei saanud midagi tema heaks teha.
Väikesed beebid on imelised olevused. Kogu
sinu elu sõltub neist-kui beebi naerab, oled ka sina õnnelik. Selle väikse
inimese jaoks oled valmis kõike tegema,
oled valmis olema iga päev see „parem“ mina. Beebi on justkui sinu
päike, ta valgustab sind, nii pead sa igati vajalikuks ümber tema tiirelda.
Lapsed nagu ka Michael saavad tegelikult
kõigest aru. Nad elavad kõiki asju nii rängalt läbi, võib-olla isegi hullemini
kui täiskasvanud. Kui Michael oli oma väikse õe pärast mures, ei suutnud ta
üldse enam näiteks kooli peale mõelda. Kõik ülejäänu tundus nii tähtsusetu. Kui
täiskasvanud peavad end tugevana hoidma ning mitte valu ja muret välja näitama
oma laste pärast, siis ärge arvake, et lapsed ei tunne sellist kohustust. Ka
Michael proovis olla võimalikult rahulikuks jääda just oma isa pärast. Samal
ajal tegeles Michael muidugi ka Skelligiga, kuid hoidis seda saladuses. Ta ei tahtnud
isale veel rohkem muret tekitada, sellepärast pidas ta ka vajalikuks isale
valetada. Kindlasti oleks leidnud ka parema lahenduse ning liigagi tihti tundub
mulle, et „Ma ei tahtnud oma vanemaid enda pärast muretsema panna“ seletus oma
vanematele valetamise kohta pole üldse mitte piisav. Kuid antud situatsioonis
ma sain isegi aru poisi mõttekäigust.
Kindlasti ei kuulu see raamat mu päris
TOP kolme, aga selle raamatu puhul oli minu esmamulje väga vale. Avastasin, et
tegelikult ei käigi fantaasiaraamatud minust nii suure kaarega mööda, kui ma
arvasin. Ja oma isaga arutades, sain minagi aru, et tegelikult on ka fantaasia
raamatuid täitsa mõtekas lugeda, sest need arendavad inimese loomust.
Kokkuvõttes on see täitsa hea raamat ning soovitan kõigile, kes alles hakkavad
end fantaasiaraamatute ruumis avastama, sest seda on lihtne lugeda ning jätab
ulmekirjandusest hea maigu suhu. Ei tasu kohe 500 leheküljelist Potterit ette
võtta.
