Thursday, February 12, 2015

Kärbeste jumal

„Kärbeste jumal“
                                         William Golding

         Ootusärevalt asusin lugema järgnevat „peab-kindlasti-oma-elus-läbi-lugema“ raamatut.  Tegemist on ühe ääretult menuka noorteraamatuga. See rääkis kambast kuni 13- aastastest poistest, kes kõik sattusid lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele. Kohe valiti välja pealik Ralph, kes pani paika tegevuskava ja otsustas, et kõige tähtsam on märgutule suitsu säilitamine, et poisid mööduva laeva korral ära päästetaks. Üritati säilitada oma Inglismaa- elule sarnanev korraldus- rääkida võis korraga ainult see, kelle käes oli merekarp.
         Mida raamat edasi, seda keerulisemaks muutuvad poiste omavahelised suhted. Jack Merridew, kes oli ka kodus kooripoiste juht, ei rahuldu sellega, et keegi on seltskonnas temast kõrgemal positsioonil. Jack on üsna ettearvamatu ning hiljem huvitub vaid küttimisest ning muutub minu jaoks täiesti metsistunuks ning tapab külmavereliselt loomi ja isegi teisi poisse. Ralph seevastu on üsna mõistlik poiss, küll aga ohverdab ta mõnikord populaarsuse nimel oma sõbrad, näiteks Põssa. Põssa on üsna paksuke poiss, kuid ainuke, kellel tulevad pähe head mõtted, kuid keda keegi kunagi kuulda ei võta. Põssa usub sügavalt Ralphi juhioskustesse ning aitab pealikul lahendusi välja mõelda. Samal ajal Ralph naerab suhteliselt tihti Põssa üle, ta ei täna teda kunagi abi eest. Kuni tal ühel hetkel seda võimalust emam ei ole. Põssa sureb Rogeri käte läbi. Nimelt laguneb poiste grupp kaheks. Ühes rühmas  haarab kontrolli Jack ning asub koos teistega küttima. Teise rühma jäävad Ralph ning veel paar poissi, keda Jacki grupp vihkama asub. Sureb ka Simon, kes on terve raamatu kõige meeldivam poiss. Ta huvitub loodusest ning hoolitseb alati väiksemate eest, kes saarel on. Poisid, eesotsas Jackiga peavad Simonit ekslikult saarel arvatavalt pesitsevaks koletiseks ning tapavad ta. Raamat lõppeb nii, et kõik poisid peavad kabuhirmus Ralphi peale jahti, kuni ühel hetkel jookseb Ralph saarele jõudnud mereväeohvitserile sülle ning hakkab siis nutma, tundes süüd ning ängi kõige saarel juhtunu pärast.
Mind ehmatas see raamat algul väga. Kuidas suudavad täiesti tavalised Briti poisid mõne kuuga üksikul saarel täielikult metsistuda ning külmavereliselt tapma asuda. Kas niimoodi siis juhtubki inimestega kui võtta ära ühiskonna turvalisust pakkuv toimiv mehhanism ja anda kõigile vabad käed? Kas meis kõigis peitub siis kiskja, kes huvitub vaid adrenaliinist ja omakasust?
Väga huvitav oli see, kuidas poisid hakkasid välja mõtlema lugusid koletisest ja asju ette kujutama. Ma arvan, et see oli nende viis toime tulemaks, kõige sellega, mis toimus. Nad kardsid kauaks nad peavad siia saarele jääma, kas keegi tuleb ja päästab neid ära. Nad kardsid teadmatust ning see ongi alati hirmutav. See oli Simon, kes ütles:  „Võib-olla on seal koletis, võib-olla oleme need ainult meie“.  See on minu meelest väga hea lause ja näitab, kuidas hirmul on suured silmad. Kuid samal ajal võib ka sellest välja lugeda, et nüüd on poisid ise saanud koletisteks, kes tapavad loomi ning on üleüldse metsistunud.
Minu meeles on huvitav sümbol merekarp. See justkui ongi lüli tsiviliseeritud maailma ning üksiku saare vahel. Kord, mis on hea, kindel ja kodune. Kord ja tsiviliseeritus, mis purunub samal ajal, kui merekarpki, mis vastu kaljut puruks kukkus.
See raamat tõi minu meelest huvitavalt välja, kuidas inimene on ikkagi karjaloom. Talle pakub teiste inimestega koos olemine lohutust ja tuge. Kuid samal ajal võtavad inimesed tihti üle teiste käitumismustreid ja mõtteid, just nagu juhtus Jacki küttide kambaga. Ma ei usu, et kõik poisid olid külmaverelised tapjad. Ei usu või ei taha ma tõesti seda uskuda. Ma arvan, et see oli karjainstinkt, ühtekuuluvus tunne, mis aitas neil tappa Simoni ja hakata jahti pidama Ralphi peale. Ehk oli hirm ning tung tappa ainukesed asjad, mis neile olid pärast saarele jõudmist alles jäänud?
Kokkuvõttes arvan ma, et tegu oli väga huvitava raamatuga, kus autor on püüdnud välja tuua, kuidas erinevad inimtüübid kriisiolukorras käituvad. Kes allub, kes juhib, kes kadestab, kes ajab rahulikult oma asja, kes üritab lahendusi välja mõelda ning keda huvitab vaid lõbu. Samuti näitab raamat, kui tähtsad on meie maailmas kord ja täiskasvanud ning mis võib saada, kui need meie maailmast kaovad.

          

1 comment: