Libahunt

                                              Libahunt

                                                 August Kitzberg

Seekord pidime lugema näitemängu. Minu jaoks on see suhteliselt uudne kogemus. Ma arvan, et ka näitemängude lugemine on huvitav, oluline ja vajalik. Küll aga meeldivad mulle jutustavas vormis raamatud rohkem. Sa pead rohkem pingutama, et tekstist aru saada ning enese arendamine ongi ju alati tore! Jutustava raamat on minu jaoks kuidagi keeleliselt mõnusam ja nauditavam samuti tekib silme ette pilt tegelastest kuidagi paremini.

Raamat rääkis siis ühest tüdrukust Tiinast, keda peeti libahundiks. Tekkis armukolmnurk Marguse, Tiina ja Mari vahel ning raamatu lõpus tappis Margus Tiina õnnetuse tagajärjel ära.  Tiina ja Mari olid raamatus toodud üksteise vastanditega. Tiina oli üsna liberaalne, kuid Mari konservatiivne.

Mina arvan, et mõlemad vaated oli õiged. Nii Tiina kui ka Mari oma. Tegelikult see kumb maailmavaade mulle rohkem meeldib, ei puutu üldse asjasse. Kõigil on õigus oma arvamusele, ükskõik kui piiridest ja normidest väljas see ka poleks. Senikaua kuni see ei kahjusta teist inimest. Ja just sellepärast arvan ma, et selles raamatus käitus õigemini Tiina. Tiina ei solvanud kunagi Mari ja teiste pereliikmete vaateid. Samal ajal kui pererahvas võttis koguaeg enda õiguseks Tiina üle kohut mõista. Aga kes teab võib-olla oleks ka Tiina olnud konservatiivsema maailmavaate suhtes hukkamõistvam, kui ta poleks olnud ilmselges vähemuses, sest see annab ju alati julgust, kui inimesed sinu ümber sinuga nõustuvad. Aga samas Tiina esindaski liberaalset maailmavaadet, kus ta tunnustab kõike enda ümber. Konservatiivid on aga oma kastis kinni. Nende jaoks on väga kindel "õige" ja "vale".           

Margus armastas Tiinat. Küll aga mitte piisavalt, et ohverdada oma senine turvaline ja kindel elu Tiina nimel. Kui tüdruk palus Margust, et too koos temaga põgeneks siis poiss keeldus. Ma arvan, et Margus kahetses seda hetke pärast väga. Tema mõistus võitis tema südame hääle.

Ja kui Tiina ära suri, siis ta tänas Margust, et mees päästis ta piinadest, mida ta elu on talle pakkunud. Aga ma arvan, et Marguse jaoks oli see justkui kättemaks, et Tiina just Marguse kuuli tõttu suri. See oli kättemaks selle eest, et Margus polnud Tiinaga kaasa läinud kui naine oli talle ennast avanud ja kutsus meest endaga põgenema. Sellel hetkel oli Tiina väga haavatav ja vajas Margust kõige rohkem.

Mina arvan, et Tiina ei langenud selles raamatus kordagi Mari tasandile. Tiina julges erineda ja ta oli kõigi külaelanike jaoks veider. Ometigi eelistas Margus hoopis Tiinat mitte Mari. Tiina ei teinud midagi selle jaoks, vastupidi, oma käitumise ja vastandumisega ta ei soosinudki seda armastust. Mari aga jooksis Margusele järgi ja kadestas Tiinat. Ja isegi kui Tiina oli täiesti endast välja viidud arvukate solvangute pärast. Siis ta ei öelnud ühtegi halba sõna solvajate, kui inimeste kohta, ta mõistis hukka vaid nende käitumise. Ja ka surres ei heitnud Tiina Margusele ette, et mees ta tappis. Ta lausa tänas teda, leides isegi sellisest olukorrast midagi positiivset- ta saab jälle näha oma ema.

Veel meeldis mulle raamatus vanaema. Ta hindas inimesi ainult nende käitumise ja headuse järgi. Tal ei olnud eelarvamusi nagu teistel. Asi võis olla ka selles, et vanaema ei näinud hästi ja sellepärast tal polnudki võimalik hinnangut välimuse järgi anda. Siit tekib küsimus, et kas ta oleks samamoodi Tiinasse suhtunud kui ta oleks näinud tüdruku välimuse erinevust teiste neiude omadest? Kas inimeste jaoks on arvamuse kujundamisel siis tõesti välimus nii oluline?

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu on väga huvitava näitemänguga  ning kui võimalik lähen kindlasti „Libahundi“ etendust ka vaatama. Kõigil on sellest midagi õppida ja Eesti inimene võiks näiteks mõelda selle peale, kas  hukkamõistmine lihtsalt sellepärast, et üks inimene erineb teistest on tõesti vajalik.