Kuristik rukkis

                                                     Kuristik rukkis

                                                   Jerome David Salinger

        Ma olin enne selle raamatu lugema hakkamist üsna erutatud. Lõpuks ometi üks klassik. Olen juba pikemat aega teinud uurimistööd teoste kohta, mis tuleks oma eluaja jooksul läbi lugeda. Olen otsinud internetist blogipositusi ja arvustusi, olen rääkinud oma vanematega raamatutest, mis on nende elu mõjutanud ja mingi jälje jätnud.Ja selline nimi nagu „Kuristik rukkis“ kerkis esile küll. Mõtlesin siis  suvel hakata klassikalisi menukeid lugema, et olla haritud inimene ja et saada  ikka uusi  kogemusi juurde ka, peaaegu oleksin ma juba „Kuristik rukkis“ suvel läbi lugenud. Kuna mul tekkis selle raamatu  kodust üles leidmisega probleeme, siis otsustasin asja sinnapaika  jätta. Kui meile koolis teatati, mida sel kuul lugema peame, siis hakkasin uuesti kodust otsima. Tuli välja, et see raamat ongi minu isa öökapi piibel, mis tal ka parajasti pooleli oli. Ohh, see andis mulle lugemiseks veelgi rohkem indu juurde.

        Hakkasin siis lugema seda ääretult pikka raamatut. Olin koguaeg pabinas, et kas ma ikka saan selle õigeks ajaks loetud. Kui siis loodusklassis avastasin, et teiste raamatud on minu oma kõrval palju õhemad, sain aru, et midagi on viltu.  Kodus avastasin, et minu raamat sisaldas lisaks „Kuristik rukkisele“ ka teisi Salingeri novelle. Pärast seda avastust läks lugemine ka kohe kergemaks.

Raamat räägib 16-aastasest poisist Holden Caulfieldist, kes peab pidevalt maailmas pettuma. Ta käib Pencey koolis, kuid ta visatakse halvade hinnete tõttu välja. Kuigi raamatus räägib Holden, et talle ei ole just väga palju tarkust jagatud, on mul ikkagi tunne, et koolides läheb tal nii kehvasti, sest koolid ei ühti tema arusaamaga õigest ja ta lihtsalt ei õpigi protesti märgiks. Kui ta kuuleb, et ta koolist välja visatakse, otsustab ta veeta oma vaheajale eelnevad päevad New Yorgis ja õppeasutusest jalga lasta. Terve ülejäänud raamat pöörlebki paari päeva ümber, mis ta veedab linnas, mis kunagi ei maga. Linnas juhtub tal igasugu sekeldusi. Näiteks saadetakse tema tuppa lõbutüdrukud, kuid Holden otsustab, et ta  ei soovi neid, kuid maksab siiski. Siis tuleb lõbutüdruku sutenöör  ja peksab poisi läbi, sest ta ei nõustunud rohkem maksma. Holden käib tihti erinevates baarides istumas ja joomas. Samuti lepib ta pidevalt kokku kohtumisi sõpradega. Selle raamatu üks põhisümboleid ongi minu jaoks telefon. Holden on nii üksik ja pea igas peatükis mõtleb ta, et tõmbaks kellelegi traati. Aga kellele? See pidev vajadus kellegi lähedase järgi. Eks see ole meil kõigil. Kuid Holdeni iseloom ei soosi just palju sõprussuhteid. Ta võib kergesti ärrituda ning ei pea lugu üldistest viisakusnormidest, kui leiab et vestluskaaslane käitub valesti. Ta jätab üldse kogu loo vältel mulje, et teda ei huvita teiste arvamus ( mis vähemalt  minu meelest on mõnel puhul positiivne isikuomadus). Ta üritab pidevalt olla vanem, kui tegelikult on ja paistab kohati isegi ülbe.Mulle tundub, et see kõik on Holdeni kaitsekiht. Sisimas on lihtsalt üks murtud ja segaduses poiss, kes tunneb korraga kogu maailmavalu, mis see ilm võib meile pakkuda. Ja kõik need korrad, kui ta käitub valesti, teeb ta neid õige eesmärgi pärast. Holden lihtsalt ei oska veel oma põhimõtteid ja arusaami õigel viisil väljendada.Tegelikult on ta hea inimene, tal on suur süda Eriti väljendub see, kui ta räägib oma õest Phoebest, siit ilmast lahkunud vennast Alliest ja kirjanikust D.B, kes on samuti poisi vend. Phoebega saab poiss ka salaja kokku, kui ta oma koju hiilib. Tüdruk on väga kurb, et Holden järjekordselt välja visati. Kodust lahkudes otsustab ta peatuda oma endise ingliskeele õpetaja mr. Antolini juures. Mees on tema tuleviku pärast mures ning soovitab siiski pühendada poisil end haridusele. Veel räägib ta väga üldist juttu elu kohta,  mis minu meelest kohati ei lähe väga Holdeni olukorraga kokku. Keset ööd avastab Holden mr. Antolini tema pead silitamast. See ehmatab poisi päris korralikult ära. Järgmine päev otsustab ta sõita rongiga minema ega enam mitte kunagi naasta. Kuigi lahkumine oli tema plaanides juba varem, andis otsustava lükke mr. Antolini. Holden usaldas niigi väheseid täiskasvanuid, kuna leidis, et nood pööravad talle alati selja ning on alatud. Kui poiss oli hädas, helistas ta kohe mr. Antolinile. Nüüd kui ka tema oli Holdenit reetnud, tundis ta ennast ühtaegu tühjana, kuid samaaegselt tugevdas  see olukord veelgi tema uskumusi ning Holden oli veelgi kindlam, et ta peab nende inimeste keskelt lahkuma. See oli viimane piisk karikas. Küll aga soovis ta enne lahkumist Phoebega kokku saada. Sõsar aga palub tal mite minna ja kui ta näeb, kuidas Phoebe pargis karuselliga sõidab ja näeb tema naeratust ja muretust, siis ta mõistab, et selliste hetkede nimel elataksegi. Ta tunneb ennast kirjeldamatult õnnelikult. Ja ta ei sõidagi minema. Sellise koha peal raamat lõppebki.  Minu meelest oli see karuselli koht väga ilus, sest  inimestega on nii (eriti vanematega) nad ohveravad midagi, näiteks nagu Holden jättis ära kodust põgenemise, et pakkuda teistele, eriti lastele paremat elu. Et teha neid õnnelikuks. Sest lapsed ongi kogu elu mõte. Nemad on meie tulevik.

          Raamatul oli selline nimi sellepärast, et kui Phoebe küsis, kelleks poiss saada tahab, vastas poiss, et ta tahab saada rukkipõllu valvajaks, et lapsed kuristikku ei kukuks. Ja ma arvan, et Holdenist sai kirjanik. Ta kirus terve raamatu vältel oma venda, kes oli küll väga andekas aga otsustas sellegipoolest kolida Hollywoodi ja hakata tootma massikultuuri. Ma arvan, et Holden hakkas kirjanikuks, kes üritas teisi sellest samast kuristikust, kus tema oli viibinud, välja tuua. Ta sai palju lapsi, kellesse ta väga kiindus, aga elas ta ikkagi isolatsioonis ja ühiskonna põlguses. Seda tahaks ma loota. Aga võib-olla hakkas ta elama sellist elu, mida ta kõige rohkem oma nooruses vihkas. Jõukat ja omakasupüüdlikut, võib-olla käis ta oma musterperega iga nädalavahetus kinos ja naeris tobedate naljade peale ja oli üleüldse tüüpiline Ameerika tarbija. Võib olla kõik need nooruse mõtted olidki vaid faas. See oleks minu meelest eriti kurvastav. Me kaotame siin maailmas kõik teisitimõtlejad. Aga kes teab. 
            Algselt jäi mul lugemata raamatu viimane peatükk, mis oli minu meelest väga intrigeeriv. Holden mainis seal, et üks psühhoanalüütik, kes KA SEAL RAVIL ON, küsib poisi käest pidevalt, kas ta järgmine aasta hakkab pingutama. Koolis vestlesime sellest raamatust ja õpetaja Kaja ütles laste küsimustele vastates, et jah Holden viidi psühhiaatriasse. Mulle tuli klomp kurku, kui sellest kuulsin. Holden EI OLNUD HAIGE, kuidas saab asjadest teisiti arusaamist tembeldada psüühikahäireks ?! Kas need inimesed, kes hallist massist eristuvad ja julgevad väljendada oma arvamust peaks kõik vaigistama ja luku taha panema? Kuigi ei arva ma kohe üldse, et kas see on õige, saaksin ma vähemalt mingil määral aru, kui need sündmused toimuksid range usuga islamistlikus riigis. Aga ei, need toimuvad Ameerikas. Jah, need toimuvad demokraatia sünnimaas. Ma tahaksin endale nii väga sisendada, et lihtsalt oli varasem ajastu ja kõik oli siis teistmoodi kui nüüd. Kõige hullem on see, et ma tean, et selliseid asju juhtub ka praeguses maailmas. Keegi ütleb midagi liiga palju ja liiga ausalt ja siis õhtul koputavad uksele mehed mustas. See tekitab minus viha ja soovi midagi muuta. Aga kuidas?

          Alguses ei leidnud ma sellest raamatust mingit sügavat mõtet. See oli lihtsalt üks raamat ühe nooruki seiklustest. Tooksin näiteks Tom Sawyeri. Hiljem mõistsin, et see polegi raamat, kus tegelaskuju viskab õhku suurel hulgal mõtteid erinevatel sügavatel teemadel. Kus ta kirjutab kõik lahti ja lugeja lihtsalt loeb ja ahmib endasse. Mul on tunne, et see on sedasorti raamat, kus tuleb osata ridade vahelt lugeda. Selle raamatu mõte on sügav, küll aga mitte kõigi jaoks. Minu isa luges seda raamatut esimesel ülikooli kursusel. Teda liigutas see  raamat kunagi väga. Ma arvan, et ka mina olen liiga noor, et seda teost täielikult mõista. Küll aga soovitan seda raamatut ka omavanustele, sest siis ongi huvitav võrrelda, kuidas sa ühel või teisel eluetapil teatud asju mõistsid.