Õudne Eesti

                                       Õudne Eesti

                                                                                Indrek Hargla

 

Seekord pidime lugema kogumikust Õudne Eesti kümme lugu. Mulle meeldis selle kogumiku puhul väga, et sinna olid põimitud nii uued lood, kui ka näiteks Kreutzwaldi lood. Kuigi ei tea, kas kogumikku päris „õudseks“ tasuks nimetada, kuna lugudes oli tegelikult vaid üliväike kübeke hirmu.

Rõugutaja tütar - Friedrich Reinhold Kreutzwald

See jutt rääkis naisest, kellel oli naha asemel puukoor. Ükski mees ei soovinud teda kosida, sellepärast muutis tema ema ühe mehe naise libahundiks, et rõugutaja tütar saaks libahundi asemel mehe endale. Mõne aja pärast nägi mees pettusest läbi ning pani sauna kinni nii rõugutaja kui ka tema tütre. Selle loo mõte on minu meelest, et vägisi ei saa sundida asju sündima. Küll ükskord tuleb mees, kes mõistab ning väärtustab sind ka siis, kui sul on naha asemel puukoor. Sellise pettusega ei saavuta elus kunagi midagi. Tuleb olla hea inimene ja kõik muu tuleb juba ise.

Metsavaim- Veiko Belials

See jutt imes mind  endasse. Need neli lehekülge olid justkui palsam hingele. Kuidas üks mees armastab metsa nii väga, selles oli midagi väga kosutavat. Kuni ta tapeti. Ja selle viimase lehekülje lõpetamine jättis minusse külma tunde.  Ja see on lihtsalt nii kurb, kuidas üks halb inimene suudab muuta ka ülejäänud inimesed endasuguseks. Minu arusaamise järgi tahtis Metsavaim jutu lõpus Valdekut tapma minna, kuna tema tahtis maha võtta temale kallist puud. Meie kõigi elus on see Valdek. See saatanlik keegi, kes kallutab meid halvale teele. Kuid kui sina jääd endale kindlaks ja mõtled, et sinust õhkub vaid armastust. Siis ei juhtu sinuga midagi. Ometi oli Metsavaim osa metsast ja mets oli osa temast. Ta oli valmis kõike ohverdama selle sideme nimel, ka oma väärikust ja heasüdamlikust. Ja selle pärast läkski ta surmale vastu. Tema ja puu. Nad elasid koos ja nad ka lahkuvad koos.  Selle jutu lõpp paelus mind väga : „Pikkamisi sulasime me kokku. Hing. Ja puu. Hingepuu. Just siin Valdek mind tookord maha lasigi“. Ma arvan, et praegu on reaalses maailmas küllaltki palju Metsavaime. Neid tuleb aina juurde, kuna probleemid on ju aina nähtavamad, mis meie keskkonnas  valitsevad. Magedat vett jääb järjest vähemaks, erilised loomaliigid surevad ning inimesed aina tarbivad edasi. Metsavaimude arv suureneb, kuid Valdekute arv suureneb mitmekordselt. Reaalikutest kapitalistid, keda ei huvita muud, kui omakasu. Kokkuvõttes oli jutt lühike, tabav ja ääretult ilus.  Loo puhul panin ma ka tähele seda, kuidas autor oli suutnud 5 leheküljega tegelikult kanda sellist sõnumit keskkonna hoiu kuid ka armastuse kohta edasi. See on väärt oskus nii vähese aja ja ruumiga panna kedagi nii sügavalt millestki mõtlema.

Kojutulek- Liisi Ojamaa

Jutt rääkis naisest, kelle sees valitses peale lähedase surma suur tühjus. Ta läks sõbra juurde, kes oli purjus ning hakkas halama oma surnud tädist Almast. Ta kutsus Almat enda juurde tagasi ning Alma tuligi. Järsku lõi kõik ümberringi külmaks. Naine kohtus oma surnud mehe Andresega ning naine põgenes aknast välja hüpates. Mina arvan, et selle jutu mõte oli mitte ära joosta oma probleemide eest. Jutus on tegelaste peamine pääsetee alkohol. Kuid kõik need õudsad sündmused tulevad sind nii või teisiti kummitama. Sa pead nendega silmitsi seisma.

Vainuköie klubi- Andres Ehin

See jutt rääkis mehest, kes oli väga palju kolinud ning rääkis lõpuks oma sõbrale, kuidas ta ostab kokku vanu kloostrihooneid, kuna teda huvitab üks lugu keskaegsest mungast Picheliusest, kes tegi uurimustööd usside kohta, muundas liivateri ussideks ja nõudis taimi. Siis näitas mees sõbrale kampa kirjanike, kes hoidsid puu all käes ussidest köisi. Ka mees ise proovis ussidest köiega sidet saada, kuid see ebaõnnestus. Mees ja tema sõber jätsid üksteisega hüvasti ning kohe pärast seda tappis mees ennast ära, kõrval üks raamat, kus oli kirjutatud, et kui inimesel ussidest köiega ehk vainuköiega sidet ei teki, võib inimene surra. See oli samuti natuke segane lugu, kuid mulle väga meeldis! Sellised lood keskajast on alati natuke hirmuäratavad. Eks teadmatus olegi hirmuäratav. Selle loo mõte oli, et see võib väga ohtlik olla, kui süübid mingise kahtlasesse loosse liiga sisse. Kui sellest saab su kinnisidee. Lõpuks tapab see su sisemas, sest sa usud järsku kõike, mis selle looga kaasneb.

Suurte kuuskede man- Juhan Jaik

See lugu räägib mehest, kes käib mööda metsi ringi ning tapab loomi oma lõbuks. Ma arvan, et talle pakub hetkelist rahu see, et ta on kellestki tugevam, võimsam. Ja ta otsustab seda väga kurjalt ära kasutada. Ta arvab, et on võitmatu. Kuid see pole elus kunagi nii. Varem või hiljem saab selline inimene oma karistuse. Ja nii hukkuski mees, püüdes jõhkralt tappa vaest karu.

Kivi- Rein Põder

See jutt rääkis mehest nimega Deemnat, keda väga huvitas üks kohalik müüt. Uurimine viis ta lõpuks mahajäetud talu juurde, kus ta erilist kivi otsides, koges midagi erakordset.  Kaevama hakates nägi ta korduvalt taevas valgusesähvatusi ning värises üleni. Ta põgenes hirmunult ning hakkas mõtlema, et ega tema nüüd hulluks muutu nagu üks mees, keda ta varem siin kandis oli näinud. Ta otsustas auto kinni peatada ning kirjutada kõik toimunud sündmused läbi, et vabastada end.  See lugu oli minu meelest üsna segane ning selles oli palju lünki. Kuid võib-olla ongi nii parem? Üks müstiline lugu, millele keegi seletust ei suuda anda.

Öö nõiapoes- Gert Helbemäe

See lugu jutustas keskaegsest apteekrist Timotheus Rotterist, kelle juurde tulevad öösel kaks meest, kes paluvad rohtu ühele haigestunud noormehele  ja järsku siseneb ka  vana mees koos kepiga. Ta küsib kas apteekril ka surma vastu rohtu on. Apteeker vastab jaatavalt  ja annab endale ja teistele Elueliksiiri. Siis puudutab vana mees oma kepiga apteekri õlga. Külalised lahkuvad ning Rotter ja haige, kes jäi apteeki kosuma, lähevad magama. Hommikul ärgates näeb apteeker, et on põse peal suur punn, mis näitab, et haigel on katk. Siis meenub Timotheusele külalegend vanast mehest, kes kepiga puudutades katku majja toob. Ta satub paanikasse ning katkuhaige sureb sealsamas. Rotter sureb kolm päeva hiljem. Minu meelest oli see jutt kõige hirmutavam terves raamatus. Kuna just praegu on Aafrikas Ebola ja see teema on kõneaines. See jutt näitas, et saatusega pole mõtet mängida nagu apteeker pakkus kõigile Elueliksiiri, vastasel juhul maksab see sulle kätte.

Ohvrid- Jaan Oks

Lühike jutt rääkis paljudest noormeestest, kes on metsas uidates kaduma läinud. Arvati, et vanal nõial on sellega midagi pistmist.Minu meelest oli see kuidagi veider lugu, kuna mingit suurt mõtet sellest välja ei tulnud ning samuti oli sõnakasutus kuidagi imelik ja vanaaegne, raske oli aru saada, mida taheti öelda.

Kuradijärv- Arnold Kõiv

See jutt rääkis kahest vennast, kes tapsid ära suurel hulgal inimesi ning matsid nad järve . Hiljem kolis kuradijärve äärde üks noormees, kes armastas opmani tütart. Armastajad tabanud opman sulges tüdruku lossi ning seadis noormehele tingimuse, et võib kosida tütre, kui sõidab tütrele kosja omas tõllas ja viib ta oma mõisa. Noormees oli aga vaene ning sattus masendusse. Isa jutustas aga varandusest, mis järve lähedal peidus. Noormees läks öösel kaevama, kuid järves olevad hinged hakkasid teda ründama, ta lõi neid kirvega. Kuid ühel hetkel avastas ta, et oli tapnud oma isa, kes oli teda otsima tulnud. Selle loo peamine mõte oli see, et ahnus tapab ja alati on mõni teine moodus, kuidas asju lahendada, mitte ainult läbi raha.

Autokrati ebaõnn- Lew R. Berg

Lugu rääkis mehest, kes nägi unes, et on varas ning teda tabavad kaks koletisest politseiniku. Üles ärgates ohkas mees kergendunult ning mõtles, et see oli ainult uni. Siis aga heliseb uksekell ning ilmuvad need samad politseinikud. Selle loo mõte oli minu meelest, et kui sa oled midagi halba teinud ja miski on sul hinge peal, leiab see asi sind alati üles, unes või ilmsi.