Wednesday, May 29, 2013

Krabat



  

                                                 Krabat
                                                                         Otfried Preussler

 Kui tuulasin oma meile, et teada saada, mida tuleb seekord  lugema hakata, siis autori nime näinuna mõtlesin kohe, et miks  jälle „Väike nõid“ . Kuid siis  sain aru, et midagi siin ei klapi. Tegelikult oligi ainus klappiv lüli kirjanik. Eks see näitab vaid, et peaksin hakkama veidi rohkem pühenduma raamatute lugemisele ja elementaarsele üldharidusele. Sest  mulle tegelikult väga meeldib raamatuid lugeda, kuid aega on selleks viimasel ajal veidi väheks jäänud.  Kui nüüd  veidi raamatu üldmuljest veidi   rääkida, siis kaanest mulle küll mingit erilist muljet ei jäänud. Ausõna, ma peaaegu, et mite kunagi ei vaata raamatu kaant. Ma lihtsalt leian,  et see on minu jaoks ebahuvitav ja kindlasti mitte ei mõjuta kaas kuidagi minu muljet raamatust, kuigi vahel, kui tunnen, et kaanega on tõesti kümnesse pandud, siis eks ikka avaldan omalt poolt mõttes kujundajale või illustraatorile mõned kiidusõnad.
    Üldiselt ei pea ma vajalikuks  teha  pikka sisukokkuvõtet, kui terve klass loeb sama raamatut. Mulle tundub see lihtsalt kergema vastupanu teed minemisena, kui ei viitsita tõeliselt ja sügavalt raamatu üle mõelda. Sisukokkuvõte tuleb ju igal inimesel, küll mõningate erinevustega, suhteliselt sarnane, kuid arvan, et mõtted, mis raamatut lugedes tekivad, on kõigil  erinevad. Kuid lõppude lõpuks on see kõigi endi otsustada, mis nad kirjutada tahavad. Niisiis raamat rääkis sellest, kuidas Krabat sattus ühte veskisse tööle. Seal piitsutas teda kuri Mölder ehk Meister. Ka töö ise oli raske, kuid hulkur oli õnnelik, et vähemasti soe toit ja magamisase olid olemas. Hiljem avastas Krabat, et peale raske töö oli veskil veelgi suuremaid probleeme. Nimelt pidi igal uusaastaööl üks veskipoistest ära surema, kuna just sellise lepingu oli Meister vanakurjaga sõlminud. Nii-öelda „saagiks“ langesid need, kes olid Meistri arvates liiga süvenenud musta maagia õppimisse. Needust sai murda ainult nii, kui keegi tüdruk, kes veskipoissi väga armastab, läheb Meistri juurde poissi vabaks paluma. Neiu pidi läbima katse,  mida sai sooritada vaid läbi tõelise armastuse jõu ehk siis, kui sa muretsed kellegi teise pärastrohkem, kui oma elu pärast. Ja nii  läkski, armastus päästis kõik, sest armastuse võluvägi on kõigist tugevam.
    Mulle avaldas see raamat väga sügavat mõju. Ilmselt üks kõige erilisemaid raamatuid, mille on avastanud läbi kohustusliku kirjanduse.  Mäletan, et kui läksin raamatukokku, et  Krabat laenutada, siis poole tee peal Krabatini torkas mulle silma terve hulk klassikuid ja ma ohkasin igatsevalt. Millal tuleb see aeg, millal ka meie peame lugema nii öelda  „must-reade“? Selle all mõtlen ma näiteks Shakespeare, Hemingwayd ja Tolstoid. Olin veidi pettunud, et peab lugema raamatut, mis on lihtsalt üks paljudest. Kuid üllatusin positiivselt. Kindlasti ei saa  öelda, et lihtsalt sellepärast, et mulle see raamat meeldis,  tembeldaks ma ta kohe klassikute hulka. Ei, kindlasti mitte, pigem avaldas see raamat mulle muljet oma soojuse ja siirusega, mis oli peidetud müstilise ja veidi õudsa taustaloo taha. Ja kindlasti meeldis mulle raamat ka sellepärast, et mul polnud sellele mingeid ootusi.

   Veidi kahju, et see raamat oli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuna kahjuks jätsin raamatu lugemise viimasele minutile ning mulle ei tekkinud võimalust süveneda raamatusse võibolla nii põhjalikult, kui ma oleks soovinud. Süvenedes, oleks mulle raamat veelgi rohkem muljet avaldanud. Kuid samas on võimalus, et kui see poleks

kohustuslikus kirjanduses olnud, siis poleks ma seda kunagi avastanud.
      Arvan, et selles raamatus on midagi kõigile. Eks armastuse jõud ole ju iga vanuseastme raamatute läbiv või enim korduv teema.