Kirjandusklubi vol 2

                                          Kirjandusklubi vol 2

Koht ja aeg: Rocca al Mare Kooli puhvet, 6 detsember 2013,  12:40 alguskellaaeg

Kirjandusklubi osalejad: Johanna Järvekülg ja Nell Natali Kivi

Raamatu autor ja pealkiri: Aidi Vallik „Mis teha, Ann?“’

Võtmesteemad:

Ausus on kõige alus- raamatust tuli väga hästi välja see, kuidas aususe puudumisel variseb terve sõprus kokku. Keegi ei saa valetajat usaldada. See seab kahtluse alla ka asjad, mille suhtes oled terve see aeg aus olnud. Gregor sattus lõpuks Anni jaoks väga halba valgusesse. Kas ainult veidi aega head muljet on väärt pärast selle mulje kaotust? Gregor mitte ainult ei kaotanud oma head muljet,  (uhke kool, raske lapsepõlv) vaid saavutas Anni meelest väga halva reputatsioon.

Iga inimene on oma õnne sepp- see on vana tõde, kuid kordamine on tarkuse ema. Loetud raamatus oli samuti nii, et peategelase kasuisa ehitas oma elu enda jaoks üles. Tõsi on ka see, et igaüks elab oma elu ise olenemata sellest, milline oli tema minevik. Raamatus tõi Gregor oma halva elustiili põhjenduseks raske lapsepõlve. Raamatu lõpus andis kasuisa Gregorile väga häid nõuandeid enda elust. Ta selgitas, kuidas ka tema oli lastekodu laps, kuid tegi omad valikud ning saavutas tänu sellele edu. Kas Gregor ka õpetust võttis, see jäi lahtiseks.

Võtmestseenid:

-Pidu, tänu peole tagajärgedele sai Ann teade Gregori tõelise pale. Talle sadas kogu ootamatu reaalsus korraga kaela. Inimene, kes oli mänginud põhilist rolli Anni viimastes kuudes. Inimene, keda ta oli läbinisti usaldanud. See inimene oli ühtäkki tema jaoks kadunud.

-Gregori järsk ilmumine Anni korterisse. Kui enne ei olnud Ann läbinisti veel kindel Gregori olemuses, siis sellel hetkel sai tema jaoks kõik selgeks. Ta oli lootnud, et  viimane kohtumine lahendab kõik mured. Kuid juhtus vastupidine. See, et Gregor hakkas veel viimasel kohtumisel Anni süüdistama ja emotsionaalselt terroriseerima, otsustas kõik.

Võtmekarakterid:

-Ann. Terve raamat oligi kirjutatud Anni probleemidest ning sellest, kuidas ta üritas kõiges selgusele jõuda. Tekst oli kirjutatud küll kolmanda isiku silme läbi (v.a lõigud lapsekodust), kuid polnud kahtluski, et just Ann oli peategelane.

­-Gregor. See osa nn „Anni triloogiast“ keskendus lisaks Annile ka Gregorile. Gregori saladuse ning valede väljaselgitamine oligi raamatu põhiline eesmärk.

-Anni vanemad. Nad olid pidevalt Annile otsuste langetamisel abiks. Samuti selgus raamatu lõpus, et katkendid lastekodu elust, olid tegelikult Anni isa mitte Gregori kohta. Minu jaoks oli hämmastav see, kui hea suhe Anni ja tema vanemate vahel oli. See tundus lausa pigem semulik, kui traditsioonile lapse ning vanema suhe.

Püstitatud küsimused:

Milline oli Gregori elu lastekodus tegelikult?

Kas Marten ise oli ka tegelikult vaid väljapressitava rollis?

Kirjandusklubi kokkuvõte:

Selles kirjandusklubis meeldis mulle eriti see, et sattusin ühesse gruppi Nelliga. Temaga on  meil asjadest üsna sarnane arusaam. Sellepärast oligi temaga hea arutada. Kuid samas, siis kui minu partner oleks olnud inimene, kellega minu mõttemaailm üldse ei ühti, oleksin võib-olla kuulnud raamatust ka teisi tahke. Oleksin saanud targemaks. Kuid olen rahul, sest Nelliga oli tõesti mõnus arutada. Selle kirjandusklubi puhul ei meeldinud mulle, et meil oli ainult 45 minutit aega arutamiseks. Tahest tahmata pidime kõik päris palju kodus tegema. Sellega kaob veidi aga Kirjandusklubi mõte ära, sest lugemispäevikus oleme nii või naa oma muljed raamatu kohta juba ära rääkinud. Üldiselt oli väga tore kogemus nagu alati.

Mis teha, Ann?

                                            Mis teha, Ann?

                                                       Aidi Vallik

     See kuu pidime lugema siis noorteraamatuid. Üldiselt meeldivad mulle noorteraamatud, kuid mulle meeldiks väga, kui noorteraamatus oleksid ka sügavaid ja tõsiseid probleeme, hetki. Mulle meeldib tohutult, kui raamat jätab mind pikaks ajaks mõtlema ning leiab oma koha minu südames. Milline oli minu mulje sellest raamatust?

     See raamat rääkis noorest neiust nimega Ann. Ta jättis mulle kohe sümpaatse mulje, sest suutis igas olukorras säilitada mõistuse ning üleüldse käitus ta ühe teismelise tüdruku kohta päris mõistlikult, arukalt ja kaalutlevalt. Väga meeldis mulle see, kui hästi Ann sai läbi oma perega. Selline mõnus suhe, pole mingisugust üleliigset draamat. Ann suhtus oma vanematesse lugupidamisega, mida ei saa kahjuks päris paljude teismeliste kohta öelda. Lisaks armastavale perele on Annil veel kamp sõpru. Varsti lisandub sinna ka müstiline poiss Gregor, kelle vastu tunneb Ann otsemaid huvi. Tüdruku parim sõbranna tembeldab Anni poiste varastajaks, sest Reenal olevat juba enne Gregoriga susisenud. Ann aga ei taha seda uskuda, miks peaks Gregor talle valetama? Mida aeg edasi, seda rohkem tundub Gregor talle salapärane. Tal on sõbra Marteniga käsil kahtlane äri, millest Annile midagi ei kõssata. Gregor peaaegu, et sunnib Anni tegema asju, mida ta kõige meelsamini ei teeks. Gregor hakkab ka rääkima oma raskest lapsepõlvest ja sellest, kuidas keegi teda ei hooli, et Anni mõjutada. Kuid olen väga rõõmus, et Ann jäi siiski oma uskumustele kindlaks, vastasel juhul oleks tüdruku mõjutatavus talle kibedasti kätte maksnud. Ühes kohas raamatus, pärast vahelejäämist politseile teatud peoga, kaob Gregor mitmeks päevaks. Ann kutsutakse politseisse ja küsitakse temalt tunnistust Gregori kohta. Poiss on vahepeal jälle üritanud tüdrukut veenda, et ta politseile valetaks. Tüdruk juba siiski koos vanemate abiga järeldusele, et senikaua, kuni ta kahtleb Gregori süütuses, ei hakka ta enda pead pakule panema.  Politseis selgub, et Gregor on terve see aeg inimestelt raha väja pressinud. Ta oli tüdrukule terve see aeg valetanud.

      Mulle ääretult meeldis lõpus see koht, kus Gregor käis veel Annile viimast korda pugemas, valetamas ja halamas. Anni isa kuulis, kuidas Gregor Anni peale karjus ja oma õnnetut elu kurtis. Isa ütles poisile, et ka temal on olnud raske lapsepõlv, kahjuks ei saa seda valida. Kuid edaspidist elu aga saab ning Gregor langetab järjest valesid valikuid. Järjekordselt tahaksin tsiteerida katkendit raamatust „Müürililleks olemise iseärasused“. „Aga nagu selles loos, mida arst mulle rääkis, loos kahest vennast, kelle isa oli alkohoolik. Ühest vennast sai edukas puusepp, kes ei võtnud tilkagi. Teisest sai sama suur joodik kui nende isa oli olnud. Kui esimeselt vennalt küsiti, miks ta ei joo, vastas ta, et kui ta oli näinud, mida see tema isaga tegi, ei tahtnud ta alkoholi kunagi isegi mitte proovida. Ja kui teiselt vennalt küsiti, vastas too, et ta arvab, et õppis juba isa süles jooma.“ Ma arvan, et see, kust me tuleme mängib väga suurt rolli, kuid lõppkokkuvõttes kujundame me ise oma tuleviku.

    Kahju oli sellest, et üks veetlev noormees võib ära rikkuda aastatepikkuse sõpruse kahe tüdruku vahel. Kuidas saab uskuda ühte tundmatut poissi rohkem, kui sõpra, kes on sinu jaoks nagu parem käsi? Kuid õnneks ei võtnud Annil kaua, et mõista oma viga ning mulle ääretult meeldis see, kuidas Ann jäi raamatu lõpus endale kindlaks, ega lasknud endaga manipuleerida.

    Üldiselt tuli sellest raamatust päris mitu point’i välja. Kuid siiski oli see raamat minu jaoks võib-olla veidi liiga pealiskaudne ja liiga ehtne ning otsene noortekas. Sellist võib lugeda niisama ajaviiteks pärast väsitavat päeva, kui keerulisemat sorti raamatut ei jaksa enam kätte võtta. Kuid üldiselt eelistan veidi sügavamat laadi kirjandust.

Kirjandus klubi vol. 1

Kirjandusklubi 

Koht ja aeg: Rocca al Mare Kooli puhvet, kell 9

Kirjandusklubis osalejad:  Johanna, Nora, Katariina

Raamatu autor ja pealkiri: Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“

Võtmeteemad:

-Üks suuremaid teemasid oli perekondlikud diskussioonid ja situatsioonid. Igast raamatus olevast   lõigust, mis rääkis perekonnast, kumas läbi aina rohkem kõikide perekonna liikmete karakterid. Eriti meeldis mulle kerge huumor, millega Gerald oma peret kirjeldas.

-Teine suur teema oli looduse ja loomade tundma õppimine. Peamiselt kajastus see Gerry peal, kellele pakkus loodus kohe eriti huvi.

Võtmestseenid:

-Kohtumine Theodoresega. Kui George’il poleks just sellel hetkel külalist olnud, kui Gerry otsustas  majja sisse joosta, siis oleks võinud raamat hoopis teisti kulgeda. Kuigi Gerry õpetajad alatasa vahetused, jäi tema tõeliseks mentoriks ikka Theodores.

-Otsustav stseen, mis pani aluse kogu raamatu tegevuskäigule oli kolida Korfule. Selle otsustava (võib-olla ka veidi rutaka) otsuse tegi Larry ning tundus kogu raamatu vältel omasid Larry arvamused väga suurt mõjuvõimu.

-Kolimised olid samuti ühed raamatu võtmestseenidest. Tänu kolimisele toimus pidev keskkonnavahetus, mis võimaldas Gerryl õppida loodust paremini tundma. Poiss sai loodusest paremini aru, sest uuris väga erinevaid piirkondi ja sai juba varases nooruses aru looduse mitmekesisusest.

Võtmekarakterid:

-Gerry, kelle lapsepõlvest peamiselt raamat rääkis ning kelle silme läbi raamat oli kirjutatud.

-Koer Roger, kes oli kaasatud peaaegu igasse tegevusse, mis raamatus aset leidis. Roger oli tihti Gerryle rohkem toeks kui poisi pere. Küll aga selles ei saa süüdistada pere, pigem oli see Gerry enda otsus veidi eraklikult üles kasvada.

-Perekond, kelle ühised arutelud ning tegutsemised olid minu meelest selle raamatu pärl tänu oma humoorikale võtmele.

Püstitatud küsimused:

-Kas Gerry suhtus loodusesse sama innukalt ka pärast Korfult lahkumist?

-Kas tõesti KÕIK need sündmused, mis raamatus juhtusid, toimusid ka päriselt?

Kirjandusklubi kokkuvõte:

Kirjandusklubi juures meeldis mulle väga selle teistmoodi õhkkond . Olime paigutatud väikestesse laudadesse ning meile pakuti teed ning küpsiseid. Tekkis tunne nagu oleksin Jüri Üdi klubis. Ja kuna ma tundsin end nagu oleksin Jüri Üdi klubis, siis mõtlesin, et ka minu mõttekäigud ja arvamused peaksid olema vastavalt väärikad. Selliste mõtete peale tulen vist küll ainult mina.. Kui nüüd rääkida Kirjandusklubi sisulisest poolest, siis on see klubi minu meelest väga huvitav ning vajalik täiendus loetud raamatute ülemõtisklemisele. Nimelt, kui me kõik eraldi oma blogisid täidame, siis ei jõua meieni ju teiste laste mõtted raamatute kohta. Nii saame aga oma teadmisi täiendada, kuulates mõnusas õhkkonnas ka teiste mõtteid.

Minu pere ja muud loomad

                                        Minu pere ja muud loomad

                                                               Gerald Durrell

   Varsti jõudis kätte see kardetud hetk. Pidin hakkama tegelema teosega, mille lugemist ma nii pikalt edasi olin lükanud. Nimelt olin seda raamatut juba umbes 10-aastaselt lugema hakanud, kuid siis osustasin lugemise pooleli jätta tuues põhjuseks igavuse. Vahest, kui olen raamat riiulis märganud, olen ikka mõelnud, et peaks ta käsile võtma. Kunagi pole aga „õiget“ momenti tulnud. Tavaliselt meeldib mulle raamatud lõpuni lugeda järjest, ilma vahepeal midagi pooleli jätmata.  Sellepärast see raamat mind väikest viisi piinaski. Kuid lõpuks jõudis ka see „õige“ hetk. Tegelikult oleksin hoopis meelsamini lugenud „Anne Franki päevikuid“, aga ma lausa sundisin ennast selle raamatu kasuks valima.

      Raamat räägib siis lühidalt (kuna eelnevalt olen sisututvustustega liiale läinud) sellest, kuidas üks viieliikmeline pere otsustab kolida Korfule ning nende seiklustest, äpardustest ning loodusretkedest, mis seal juhtuvad

   „Minu pere ja muud loomad“ alguse kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda. Mind võlusid kohe raamatus tegutsevad tegelaste karakterid. Kuidas nad alatasa vaidlesid ning üritasid kõik oma arvamust kuuldavaks teha. Olen alati mõelnud, kuidas võiks olla ühe suure pere liige. Eriti meeldis mulle Larry, kuna tal oli alatasa midagi öelda ning enamjaolt rääkis ta veel tarka juttu ka. Samuti on tema ütlemised tihti umbes sama tabavad, kui raamatu pealkiri, mis muide on „Minu pere ja muud loomad“. Kusjuures see pealkiri oligi üks asi, miks ma väiksemana otsustasin raamatut lugema hakata.

      Raamatus oli päris palju pikki kirjeldusi loomadest. Mulle oleks meeldinud, kui oleks kirjeldatud ehk veel rohkem Korfu saare õhkkonda ja üldist looduslikku pilti ning võib-olla ka veidi Korfu kultuurilist poolt. See oleks olnud efektsem ning loonud mulle selgemalt pildi Korfust. Võiks ju mõelda, et kõike need loomade kirjeldused andsidki kokku ühe suure kirjelduse Korfust, kuid tegelikult olid paljud kirjeldused selliste roomajate kohta, mida võib leiduda ka teistel maadel peale Korfu. Eks ikka raamatusse mahtus ka üldiseid andmeid Korfu kohta, kuid kui see oleks minu valida olnud, oleksin Korfut lugejatele teisiti edasi toonud, kuid eks see on kirjaniku enda valik.

     Natuke häguseks jäi minu jaoks see ajastu, millal raamatu tegevus aset võttis. Minul oli küll hoopis teistsugune ettekujutus 30-ndatest, kui raamatus väja tuli. Üheltpoolt kirjeldas raamat lihtsat maaelu, mis paistiski üsna sarnane minu ettekujutusele. Kuid siis tulid üsna tihti jutuks, autod, voorimehed, päikseõlid, pritsiautod. Ka mina arvasin, et sellised asjad olid juba leiutatud, kuid raamatus paistsid nad ikka üsna levinud või oli pere lihtsalt nii rikas... Ühesõnaga, kui raamat oleks veidi teisiti üles ehitatud, oleksin ilmselt ka ajaloolise õppetunni saanud.  Ja häguseks jäi ka pere finantsiline olukord. Meest nagu peres polnud, kuid pere sai kolida Korfule ning seal veel kolm korda maja vahetada. Vot see küsimus piinas mind küll lugedes korduvalt.

     Tegelikult ootasin, et raamat tuleb igavam, sest just selline mulje mulle jäi, kui väiksena seda lugesin. Raamatu lõpu päästsid ja tegid lausa nauditavaks igasugused perekondlikud diskussioonid, mis olid vahepeal täitsa koomilised. Need olid ääretult turgutavad pärast selliseid loodusõpetuse tunde. Lõpust oleksin tahtnud rohkem teada saada selle müstilise mõrvari Kostise kohta. Küllap tuleb selleks lugeda läbi triloogia järgmine raamat.

    Minu meelest oli Gerald Durrellist päris julge luua selline raamat, mis kategoriseerub siiski juturaamatu alla, kuid mis lõpuni koguaeg huvitav saab olla, vähemalt minu arvates, ainult loodusteadlase meelest. Kuid samas, mis muu siin maailmas edu toob, kui iseendaks jäämine.  Kui hakata mõtlema, mis võiks massidele meeldida, siis ei pruugi just kaugele jõuda. Tegelikult meeldib inimestele see, kui kirjanik võimalikult ausalt kirjutab. Ning see ongi põhjus, miks ma sellest raamatust lugu pean, isegi kui mulle looduskirjeldused võib-olla just niiväga ei meeldinud. Niiet võib-olla mina jätaks mõningad looduskirjeldused kirjutamata, kuid ausus millega Durrell kirjutab, ongi paeluv.

   Saan aru, et see raamat on üheks klassikuks kujunenud, mida on lugenud mitmed põlvkonnad. Avaldati see raamat 1956. aastal. Hakkasin siis mõtlema,  mis selles raamatus õigupoolest  leiti ja jõudsin järeldusele, et võib-olla just need looduskirjeldused, mis mulle väga ei meeldinud olidki selle loo fenomeniks. Tol ajal polnud ju ometi nii internetti ning telereid, kus saaks kõike meie ümber toimuvat nii kättesaadavalt jälgida. Sellepärast hindasidki inimesed selle raamatu üksikasjalikke kirjeldusi. Need manasid täielikult loetuna silme ette imelise kujutluspildi.

  Väga avaldas mulle muljet see, kui noorelt hakkas Gerald oma unistuste poole püüdlema. Eks sellele aitasid kaasa ka paljud asjaolud, näiteks see, et pere otsustas kolida sellise lopsaka loodusega elukohta. Tulles tagasi teema juurde: ma arvan, et liiga paljud noored tõmbavad endale selge piiri, kust maalt nad võivad hakata teatud asju uurima. Kuid mõelgem! Mida varem hakata unistuste poole püüdlema, seda varem saavutate oma unistuste saavutused ning tõeneäoliselt püstitate endale üsna pea uusi eesmärke. Tunnistan, et ka mina olen mõelnud niimoodi: „Ahh, tahaks küll kunagi advokaadiks saada, aga ma olen ju ometi liiga noor, et kohe praegu midagi ette võtta. Väitlusringidesse saavad ainult keskkooli õpilased sissse“. Kuid tõde on see, et kõik on võimalik, kui selle nimel ei kardeta vaeva näha. Ma ei tea, kas asi on tõesti selles raamatus või on see lihtsalt kokkusattumus, kuid just seda raamatut lugema hakates olen ma hakanud tegelema mind huvitavate teemadega, millega ma eelnevalt pole midagi ette võtnud. Näiteks liitusin just nüüd meie kooli väitlusklubiga. See võikski olla üks loo moraalidest: ära lase võimalusi mööda ja ära karda pürgida oma unistuste poole juba varakult. Samuti ära karda riskida ning ennast tõestada nagu näiteks Gerry pidi pidevalt end oma perele tõestama. Paljud ei uskunud, et selline haritud härrasmees nagu Theodores kulutaks oma aega 10-aastase poisikluti peale. Kuid Gerald tõestas vastupidist, ta oli juba ennast eelnevalt harinud ning tal oli samuti palju huvitavat öelda ning sellepärast vaevus Theodores ka noorukest kuulama.

   Kokkuvõttes arvan ma, et see raamat on klassika ning igaüks võiks seda lugeda, isegi siis, kui loodus võib-olla nii väga ei huvita. Kuid loodushuvilistele on see veel eriti super raamat. Soovitan kõigile J

Müürililleks olemise iseärasused

Müürililleks olemise iseärasused

                                                                        Stephen Chbosky

         See on teine raamat, mida ma sellel suvel lugesin. Raamat rääkis poisist nimega Charlie, kes on kaotanud oma tädi ja parima sõbra. Charliel pole pea ühtegi sõpra ning ta eelistab pigem teiste elusid märgata ja jälgida, kui ise oma elu elada. Charliele meeldib elu üle vahest ehk isegi liialt mõtiskleda. Kuid uues koolis kohtub Charlie oma kirjanduse õpetaja Billiga ning sõprade Sami ja Patrickuga. Nemad soovitavad Charliel elust „osa võtta“ ning tänu neile ning nende soovitustele rikastub Charlie mõttemaailm kõvasti ning Charlie näeb nüüd asju ka teisest vaatevinklist. Raamatus hakkab Charliele meeldima Samantha, kuid ta ei soovi midagi ette võtta, sest ta kardab. Ta kardab äraütlemist. Ta kardab sõpruse rikkumist. Ning lisaks ütles Sam talle loo alguses, et sellest ei saa asja. Kuid raamatu lõpus heidab Sam talle ette, et ta ei tegutse nii nagu ta sooviks ja ei ole tema ise,  vaid mõtleb kõige üle liialt palju.

         Terve raamatu vältel räägib Charlie oma surnud tädist ainult kõige paremat.  Tema tädi oli Charlie usaldusisik, ainuke, kes Charliet tõeliselt mõistis. Kuid raamatu lõpus meenub Charlile, et tema tädi kasutas teda ära. Kõik on selle avastuse peale maruvihased, kuid Charlie ise. Ta arvab, et pole mõtet tädit süüdistada, sest kui juba süüdistama hakata, siis peab süüdistama meest, kes kunagi tädi ära kasutas ning lõppkokkuvõttes peab süüdistama siis ka Jumalat, et ta lasi kõigel halval juhtuda. Kuid süüdistamine ei aita millelegi kaasa. Küll aga pidi Charliel kindlasti väga raske olema, sest see on kindlasti kohutav tunne, kui keegi, keda sa tõeliselt usaldad otsustab sinuga nii käituda. Ning ka see tegi asja raskemaks, et Charliele meenus juhtunu alles nii hilja. Charlie paigutati pärast kohutava mälestuse meenumist haiglasse. Poisi vaimne tervis oli täiesti korrast ära.

  Kindlasti arvan ma, et Charlie oli raamatus erakordselt hea inimene. Kui Sam läks oma poisist lahku, siis ei mõelnudki Charlie selle peale, et võiks nüüd ise hakata Samile meeldima. Charlie keskendus vaid Sami eest hoolitsemisele. Selliseid näiteid oli raamatus hulganisti veel.

     Charliel on erakordne võime raamatuid analüüsida. Ning õpetaja Bill märkab tema erakordseid andeid seoses kirjandusega ning näeb temas potensiaalset kirjanikku. Just sellepärast annab Bill Charliele lisakirjandust lugemiseks. Ning hiljem räägib Bill Charliele, et ta tegi seda ainult sellepärast, et ka poiss ise aimaks kui andekas ning tark ta on. Billile läks Charlie väga südamesse. Ehk oli see sellepärast, et ta nägi Charlies ennast nooremana. Ma usun, et igal õpetajal on see üks õpilane, kes on tema jaoks eriti eriline ning südamelähedane.

      Raamatus oli toodud esile selline lugu, mis mulle väga meeldis ning mida ma sooviks tsiteerida. „Aga nagu selles loos, mida arst mulle rääkis, loos kahest vennast, kelle isa oli alkohoolik. Ühest vennast sai edukas puusepp, kes ei võtnud tilkagi. Teisest sai sama suur joodik kui nende isa oli olnud. Kui esimeselt vennalt küsiti, miks ta ei joo, vastas ta, et kui ta oli näinud, mida see tema isaga tegi, ei tahtnud ta alkoholi kunagi isegi mitte proovida. Ja kui teiselt vennalt küsiti, vastas too, et ta arvab, et õppis juba isa süles jooma.“ Ma arvan, et see, kust me tuleme mängib väga suurt rolli, kuid lõppkokkuvõttes kujundame me ise oma tuleviku.

     See raamat avaldas mulle väga muljet. Kindlasti tahan seda tulevikus, vanemana veel lugeda, kuna usun, et siis omandab see mulle teistsuguse tähenduse ning ma saan sellest teisiti aru.

   Ma arvan, et sellest raamatust saab väga palju õppida, kuid peamine õppetund oli see, et tuleb jääda iseendaks ning elada elu täiel rinnal.

       

            

Õnneteraapia

                       Õnneteraapia

                                                     Matthew Quick

    

        Sellel suvel valisin võrkkiiges lugemiseks Matthew Quicki raamatu. Raamatu avastasin puhtjuhuslikult siis, kui läksin raamatupoodi tegelikult hoopis Stephen Chobsky raamatut otsima. Otsustasin kohe kaasa võtta ka selle raamatu, kuna olin filmi varem näinud ja see avaldas mulle väga muljet. Arvasin, et ilmselt meeldiks mulle raamat veelgi rohkem. Ja mul oli õigus.

     Raamat rääkis mehest nimega Pat, kes muutus vaimselt ebastabiilseks pärast seda, kui tema naine teda pettis. Ta peksis naise armukest jõhkralt ja ta paigutati vaimuhaiglasse. Enda meelest viibis Pat seal vaid mõned kuud, kuid tegelikult oli ta seal üle kolme aasta. Vaimuhaiglas läks osa tema mälust kaduma ja ta ei mäleta, mis oli tema ja ta naise vahel juhtunud. Ta arvab lihtsalt, et neil on lahusoleku aeg, sest Pat ise polnud hea abikaasa ja kui ta ennast parandab, saab kõik korda. Nimelt arvab ta, et tema elu on nüüdsest film, mille on lavastanud Jumal ning kui Pat kõvasti pingutab paremaks inimeseks saamise poole, siis Jumal kingib filmile õnneliku lõpu. Haiglast pääsedes hakkab Pat kõvasti trenni tegema ja püüab ka  oma käitumist kontrollida. Ja seda kõike ta teeb ühel eesmärgil-saada tagasi oma naine  ja seega „Tema“ filmile õnnelik lõpp. Pati isa ei nõustu mehega rääkima ning Patil pole aimugi selle põhjusest. Tegelikult on Pati isal valus poega vaadata, kuna too on nii naiivne ning naine, kelle nimel poeg võitleb, on Patile haiget teinud. Mees aga haiget tegemist ei mäleta.

       Samal ajal kohtub Pat Tiffanyga, naisega, kes on samuti vaimselt ebastabiilne, sest  tunneb vastutust oma abikaasa surma ees, kuigi tegelikult see polnud tema süü. Tiffany mõistab kohe, et ta vajab Pati, sest nad mõlemad peavad kuidagi oma ellu tasakaalu ja selguse leidma ning ta arvab, et ta saab ka Patile abiks olla. Kuid Pat keeldub uskumast, et talle on seda vaja ja üritab hoopis Tiffanyst lahti saada.

        Raamatu lõpupoole sõlmib Tiffany Patiga kokkuleppe, et kui mees aitab tal tantsuvõistlused võita, siis hakkab ta vahendama Pati ja tema võõraks jäänud naise kirjavahetust. Ise Pat naisega otse suhelda ei saa, kuna naine võttis talle kohtust lähenemiskeelu. Pat nõustub kokkuleppega. Kokkuleppe tarvis pidi mees näiteks loobuma Ameerika jalgpalli vaatamisest, (mis tõi mehe oma perega vahepeal kokku ning tekitas ühtse) tunde. Pingutused kannavad vilja ning Pat ja Tiffany võidavad tantsuvõistluse ning Tiffany hakkab kirju vahendama. Kirjadest selgub, et naine ei taha Patiga enam abielus olla, kuid ta hindab mehe pingutusi muutuda ning hakkas Patiga suhtlema vaid sellepärast, et soovitada mehel oma eluga edasi minna, naine ise on uuesti abiellunud. Pat aga keeldub ka seda uskumast ja lepib naisega kokku kohtumise mere ääres, et kõik läbi rääkida. Naine küll ütleb, et ei tule, kuid see ei morjenda Pati. Kokkusaamise kohas jõuab kätte arusaamine, et naine ei kavatsegi tulla. Pat kirub Jumalat, et too ei tulnud talle vastu. Raamatu lõpus tunnistab Tiffany, et hoopis tema oli kõikide Pati eksnaise kirjade taga ja soovis vaid mehele pakkuda lõpetatuse tunnet. Alguses tunneb Pat ennast petetuna, kuid pärast mõistab, et Tiffany tegi seda vaid sellepärast, et on mehesse armunud.

    Raamat lõppeb nii, et Pat saabki oma õnneliku lõpu, kuid mitte sellise nagu ta ootas. Ta mõistab, et tema eksnaine poleks kunagi seisnud läbi kõigi nende raskuste, mille läbi Tiffany oli koos temaga seisnud. Lõpuks hakkas ta Tiffanyt väärtustama.

    Raamat erines filmist üsna palju. Alati on nii, et raamat on sisukam kui film, kuid antud juhul lõppes raamat ka hoopis teisiti. Filmi lõpus tahtis Pati eksnaine meest tagasi, kuid siis avastas Pat, et oli hoopis Tiffanysse armunud. Oli ka muid erinevusi, kuid see, et lõpp oli hoopis teistsugune, oli kõige olulisem. Kogu  lugu keerleski ju selle ümber, et kas Pati eksnaine võtab ta tagasi.

      Raamat lõppes nii, et Nikki oli juba uut elu alustanud ja puhtalt tänu sellele avastas Pat endale Tiffany. Mulle meeldib raamatu lõpp rohkem kui filmi oma. Puhtalt sellepärast, et elus ei lahene alati kõik nii, nagu me ootaks, eeldaks või sooviks. Kõik ei peagi õnnestuma, peaasi, et saad kuidagi teekonna käigus targemaks. Ma arvan, et just sellepärast, et päris elus ei lõppe kõik alati nii hästi, meeldibki inimestel lugeda raamatuid või vaadata filme, kus kõik laheneb. Miljonid inimesed põgenevad karmi reaalsuse eest üheks filmiseansiks. Ka mina usun, et kõik on võimalik. Aga seda raamatut lugedes õppisin, et kõik mis on võimalik, ei pruugi alati olla ka vajalik, edasiviiv ja kasulik. Vahest kui me oleme milleski väga kindlad, siis me ei taha näha teisi variante, mis tegelikult võivad osutada veelgi paremateks- täpselt nagu siin raamatus sai Pat endale lõpuks naise, kes mõistis mehe läbielamisi ja oskas teda toetada.

     Veel usun ma, et kõik juhtub põhjusega. Sellepärast pidigi Pat käima läbi selle raske teekonna oma naise tagasi saamiseks, et mõista, et ta võib ka teisiti õnnelikuks saada ning see, mida me arvame endale hea olevat, ei pruugi alati olla parim. Samuti muutus Pat intelligetntsemaks, sportlikumaks, sõbralikumaks ja tasakaalukamaks oma eksnaise pärast. Kuid nüüd soovib Pat ikka olla see parem mees, kuid hoopis iseenda heaolu pärast. Et ta saaks enda üle uhke olla. Ma arvan, et see on üks paljudest õppetundidest, mis Pat sai tänu sellele teekonnale.

        

Krabat

  

                                                 Krabat

                                                                         Otfried Preussler

 Kui tuulasin oma meile, et teada saada, mida tuleb seekord  lugema hakata, siis autori nime näinuna mõtlesin kohe, et miks  jälle „Väike nõid“ . Kuid siis  sain aru, et midagi siin ei klapi. Tegelikult oligi ainus klappiv lüli kirjanik. Eks see näitab vaid, et peaksin hakkama veidi rohkem pühenduma raamatute lugemisele ja elementaarsele üldharidusele. Sest  mulle tegelikult väga meeldib raamatuid lugeda, kuid aega on selleks viimasel ajal veidi väheks jäänud.  Kui nüüd  veidi raamatu üldmuljest veidi   rääkida, siis kaanest mulle küll mingit erilist muljet ei jäänud. Ausõna, ma peaaegu, et mite kunagi ei vaata raamatu kaant. Ma lihtsalt leian,  et see on minu jaoks ebahuvitav ja kindlasti mitte ei mõjuta kaas kuidagi minu muljet raamatust, kuigi vahel, kui tunnen, et kaanega on tõesti kümnesse pandud, siis eks ikka avaldan omalt poolt mõttes kujundajale või illustraatorile mõned kiidusõnad.

    Üldiselt ei pea ma vajalikuks  teha  pikka sisukokkuvõtet, kui terve klass loeb sama raamatut. Mulle tundub see lihtsalt kergema vastupanu teed minemisena, kui ei viitsita tõeliselt ja sügavalt raamatu üle mõelda. Sisukokkuvõte tuleb ju igal inimesel, küll mõningate erinevustega, suhteliselt sarnane, kuid arvan, et mõtted, mis raamatut lugedes tekivad, on kõigil  erinevad. Kuid lõppude lõpuks on see kõigi endi otsustada, mis nad kirjutada tahavad. Niisiis raamat rääkis sellest, kuidas Krabat sattus ühte veskisse tööle. Seal piitsutas teda kuri Mölder ehk Meister. Ka töö ise oli raske, kuid hulkur oli õnnelik, et vähemasti soe toit ja magamisase olid olemas. Hiljem avastas Krabat, et peale raske töö oli veskil veelgi suuremaid probleeme. Nimelt pidi igal uusaastaööl üks veskipoistest ära surema, kuna just sellise lepingu oli Meister vanakurjaga sõlminud. Nii-öelda „saagiks“ langesid need, kes olid Meistri arvates liiga süvenenud musta maagia õppimisse. Needust sai murda ainult nii, kui keegi tüdruk, kes veskipoissi väga armastab, läheb Meistri juurde poissi vabaks paluma. Neiu pidi läbima katse,  mida sai sooritada vaid läbi tõelise armastuse jõu ehk siis, kui sa muretsed kellegi teise pärastrohkem, kui oma elu pärast. Ja nii  läkski, armastus päästis kõik, sest armastuse võluvägi on kõigist tugevam.

    Mulle avaldas see raamat väga sügavat mõju. Ilmselt üks kõige erilisemaid raamatuid, mille on avastanud läbi kohustusliku kirjanduse.  Mäletan, et kui läksin raamatukokku, et  Krabat laenutada, siis poole tee peal Krabatini torkas mulle silma terve hulk klassikuid ja ma ohkasin igatsevalt. Millal tuleb see aeg, millal ka meie peame lugema nii öelda  „must-reade“? Selle all mõtlen ma näiteks Shakespeare, Hemingwayd ja Tolstoid. Olin veidi pettunud, et peab lugema raamatut, mis on lihtsalt üks paljudest. Kuid üllatusin positiivselt. Kindlasti ei saa  öelda, et lihtsalt sellepärast, et mulle see raamat meeldis,  tembeldaks ma ta kohe klassikute hulka. Ei, kindlasti mitte, pigem avaldas see raamat mulle muljet oma soojuse ja siirusega, mis oli peidetud müstilise ja veidi õudsa taustaloo taha. Ja kindlasti meeldis mulle raamat ka sellepärast, et mul polnud sellele mingeid ootusi.

   Veidi kahju, et see raamat oli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuna kahjuks jätsin raamatu lugemise viimasele minutile ning mulle ei tekkinud võimalust süveneda raamatusse võibolla nii põhjalikult, kui ma oleks soovinud. Süvenedes, oleks mulle raamat veelgi rohkem muljet avaldanud. Kuid samas on võimalus, et kui see poleks

kohustuslikus kirjanduses olnud, siis poleks ma seda kunagi avastanud.

      Arvan, et selles raamatus on midagi kõigile. Eks armastuse jõud ole ju iga vanuseastme raamatute läbiv või enim korduv teema.