Prahihoovist kuningakotta-õnn või õnnetus?

Prahihoovist kuningakotta - õnn või õnnetus?

  

 Mida tähendab õnn? Kas õnn on tunne, mida saab saavutada raha ja ilusate asjadega? Või on see tunne, mida tekitab meile armastav pere, truu sõber või hoopis võimu adumine? Kuid kas on võimalik õnnelik olla, kui sa tead, et see õnn peaks kuuluma kellelegi teisele?

   Kui mõelda pinnapealselt, siis muidugi võiks arvata, et sattuda prahihoovist kuningakotta nii, et sa ei pea tegema midagi muud kui vaid vahetama ära mõned riided, on õnn. Kes meist poleks unistanud kõrgemast soost olemist? Võib mõelda, et eriti on printsiks saamine õnn kerjuse jaoks, kuna tema on pidanud terve elu enda eest võitlema. Järsku aga tehakse tema eest kõik ära. Lõpuks on tal rohkelt süüa, soe tuba ja ta ei pea enam oma südametunnistust piinama ja varastama.

   Järgmine asi, mis on positiivne kerjuse printsiks saamises, on see, et sa saad nii mõndagi teha lihtrahva jaoks. Prints, kes on sündinud kuninglikku perre, võib-olla ei mõtlegi abistamise peale, kuid võib arvata, et kerjusest prints mõtleb. On ju temagi korduvalt kogenud, kui raske on tänaval ellu jääda ja hakkama saada. Kerjus ei saa hakata riigikorda muutma, tema mõjuvõim on selleks liiga väike. Kuid prints, kes tulevikus saab kuningaks, aga küll.

   Tegelikult hämmastab mind see, kui palju me laseme end mõjutada inimeste positsioonist ja välimusest. Ka kerjuste seas võib olla palju heasüdamlikke, intelligentseid, abivalmeid, sotsiaalseid ja tarku inimesi. Tihti võib neil olla nii palju öelda, et kui vaid keegi vaevuks kuulama, siis saaksid võibolla nende ideed ka reaalsuseks. Püüan olla võimalikult eelarvamuste vaba, kuid tunnen end siiski mugavamalt viisakalt välja nägevate inimeste kui kerjuste seas – seega olen ikka üks tavaline inimene...  Arvan, et üks põhjus eelarvamusteks on see, et usume, et rikkad inimesed on kõvasti tööd rabanud nagu ka tegelikkuses võib olla, ja kerjused on lihtsalt oma vara maha mänginud või muul moel rumalasti kaotanud. Kuid unustame, et rikas inimene võib olla jõukas tänu oma päritolule nagu prints Edward, kes tegelikult pole oma positsiooni jaoks mitte eriti pingutanud. Või on kerjus hoopis kõvasti töötanud, kuid tema perega on olnud kaasas halb õnn ja on juhtunud mingi tragöödia, mille tagajärjel töökas pere kodutuks jäi.

     Mulle tundus, et ooperis ei tahtnudki lõpuks Tom kerjuseid, kelle hulgast ta tuli, enam aidata. Äkki ta sisimas tahtis, kuid sundis end vaikima, sest ka printse võidi riigikorrale vastuhakkamises süüdistada ja sellele järgnenuks karm karistus (oma mõtteid ja tundeid ei tohtinud lihtrahvas üldse avaldada).  Kuigi minu arvates on alati võimalik midagi teha. Öelda, et vaeste aitamine on võimatu, on minu meelest lihtsalt kergema vastupanu teed minek. Teisalt võis Tom oodata, kuni ta saab kuningaks, sest siis omab ta veel suuremat sõnaõigust ja siis saab ta hakata teostama oma ideid riigi suhtes. Kõige jubedam põhjus, miks Tom kerjuste heaks midagi teha ei tahtnud on see, et talle hakkas võim pähe. Ta hakkas nautima teenindatav olemist ja unustas, milline on see maailm, mis ümbritseb kuningalossi. Ta unustas, kus on tema juured. Talle hakkas meeldima inimeste tähelepanu ja hiilgus, kuigi ta teadis, et see on vale.

     Kuningakojas elamisel on hulganisti halbu külgi. Näiteks ei saanud sul olla hoolitsevat pere, kuna Henry VII oli arvatavasti liiga kiire riigi juhtimise ja naiste hukkamise ja uute võtmisega. Oma ema ei saanud kuningalossis Tomil samuti olla, kuna oma päris emaga ei saanud Tom kohtuda, sest naine polnud rüütliseisusest. Ka päris printsiema ei saanud tal olla, sest teadupärast Henry VII vahetas naisi väga kiire tempoga. Seega polnud Tomil kedagi usaldada, inimesed püüdsid ainult Tomile pugeda, et end ise kõrgemale upitada. Tom tundis ennast edvistavatest naistest ümbritsetuna ebamugavalt. Arvan, et see oli tema jaoks väga uudne. Ilmselt ei saanud Tom aru sellest, et osad pugevad inimesed sepitsesid tegelikult kurje plaane, kuidas noorukest poissi troonilt kukutada ja ise valitsema hakata(selline oli näiteks Edwardi onu Edward Seymour). Tom oli harjunud vaid prahihoovi ohtudega ehk sellega, et keegi tuleb sulle reaalselt kallale, kuid et keegi tema vastu vandenõud alustab, seda Tom ei osanud oodata. Salakavalus oli talle võõras. Seda, et keegi Tomist tõeliselt ei hoolinud, tõestab fakt, et keegi peale tema päris ema ei saanud aru, et tegelikult on Tom hoopis kerjus prahihoovist. Kõik, kes ka pugesid Tomi ees, kõigi jaoks oli Tom tegelikult võõras. Võõras, sest kumbki pool ei rääkinud sellest, mida nad tegelikult mõtlesid. Kogu see viisakus ja edvistamine polnud siiras ja sellel oli mingi eesmärk. Raske on nii elada, kui sul pole ühtegi inimest, keda sa saad lõpuni usaldada. Muidugi usaldas Tom oma ema, oleks ka veider olnud, kui poleks, sest ema ja lapse vaheline armastus on üks kõige tugevamaid ja soojemaid tundeid üldse.

     Kokkuvõttes arvan, et õnn on see, kui tunned end mugavalt  ja turvatult. Kui sa elad kuningalossis mingi kindla eesmärgiga (näiteks tahad vaeseid rohkem aidata), siis suudad mööda vaadata kuningakojas elamise miinustest. Sel juhul saab kuningalossis küll õnnelik olla. Kuid näiteks mina ei suudaks just nende võltside ja tagaplaanidega inimeste pärast kuningalossis elada. Seega minule oleks kuningakotta elama sattumine kindlasti õnnetus.

Pea suu

                                                                       Pea suu!

                                                                      Helga Nõu

Valisin selle raamatu, sest olin seda juba ammu lugema hakata tahtnud. Lihtsalt polnud õiget momenti tekkinud.

Raamat rääkis noorte inimeste elust ning sellest kuidas ühte poissi (Sven-Allanit) kiusati. Tema jope lõhuti, loodud maal lõigati katki, lokker soditi  ja teda ennast isegi peksti. Samal ajal olid taustaks ka teised tegevused ja arvamused, mis muutsid raamatu lihtsasti loetavaks. Pärast tuli välja, et Sven-Allanit tegelikult ei kiusatudki, vaid ta tegi seda endale ise. Raamat lõppes väga südamlikult- peategelane Tiina teadis, et tema klassiõde Ingrid on Sven-Allanisse armunud ja vastupidi. Ta teadis, et kumki pool ei julgeks seda tunnistada, niisiis aitas ta oma sõpru ning rääkis kõik ära. Soovin, et maailmas oleks rohkem inimesi, kes soovivad oma sõpru tõeliselt aidata. Muidugi oleneb see olukorrast, vahel on targem oma nina ka teiste asjadest eemal hoida. Kuid selles raamatus tuli see lüke küll sõpradele kasuks ja tegi neid õnnelikuks.

   Mind hämmastas väga see, et Sven-Allan endale haiget tegi ja enda asju ise lõhkus. Ja kogu põhjus oli ju see, et Sven-Allan tundis, et keegi ei hooli temast. Ta arvas, et kui ta näib tagakiusamise ohvrina, siis inimestel hakkab temast kahju ja nad hakkavad temaga rohkem suhtlema. Arvan, et peaksime märkama rohkem inimesi, kes meid ümbritsevad, vastasel juhul võib teiste ignoreerimine viia väga tõsiste tagajärgedeni.         

    Raamatu peategelane Tiina oli väga ebakindel. Talle ei meeldinud, et ta nii pikk oli ja ta soovis teistsugust nina. Arvan, et igas asjas on midagi positiivset ja negatiivset, sõltuvalt sinu vaatepunktist. Iga inimene on omamoodi ja on tobe lasta ennast mõjutada teiste arvamustel ja nii-öelda „ilustandartitel“. Paljude jaoks on just teismeiga see, kui nad tunnevad end ebakindlalt, kuid minu arvates peaks inimene olema enese üle uhke igas vanuseastmes. Pole mõtet viriseda ja vinguda asjade üle, mida sa niikuinii muuta ei saa. Ärgitan inimesi tunnustama teisi, see võib nende enesehinnangut üllatavalt palju tõsta!

      Raamat oli kohati ka natuke õudne, tegemist oli ju siiski noorteraamatuga, mis oli krimka stiilis. Niiet õhtupoole ei tasu lugeda, minul hakkas päris kõhe....

    Nagu ma juba mainisin oli raamatut kerge lugeda. Üldiselt meeldivad mulle sügavamõttelisemad raamatud, kuid eks vahepeal pea ka lihtsamaid raamatuid lugema, muidu on oht hulluks minna J.

    Soovitan raamatut kõigile, kes sooviksid hetke lõdvestumiseks. Sest selle raamatu lugemine on minu meelest mõnus viis aja viitmiseks.