Pea suu

                                                                       Pea suu!

                                                                      Helga Nõu

Valisin selle raamatu, sest olin seda juba ammu lugema hakata tahtnud. Lihtsalt polnud õiget momenti tekkinud.

Raamat rääkis noorte inimeste elust ning sellest kuidas ühte poissi (Sven-Allanit) kiusati. Tema jope lõhuti, loodud maal lõigati katki, lokker soditi  ja teda ennast isegi peksti. Samal ajal olid taustaks ka teised tegevused ja arvamused, mis muutsid raamatu lihtsasti loetavaks. Pärast tuli välja, et Sven-Allanit tegelikult ei kiusatudki, vaid ta tegi seda endale ise. Raamat lõppes väga südamlikult- peategelane Tiina teadis, et tema klassiõde Ingrid on Sven-Allanisse armunud ja vastupidi. Ta teadis, et kumki pool ei julgeks seda tunnistada, niisiis aitas ta oma sõpru ning rääkis kõik ära. Soovin, et maailmas oleks rohkem inimesi, kes soovivad oma sõpru tõeliselt aidata. Muidugi oleneb see olukorrast, vahel on targem oma nina ka teiste asjadest eemal hoida. Kuid selles raamatus tuli see lüke küll sõpradele kasuks ja tegi neid õnnelikuks.

   Mind hämmastas väga see, et Sven-Allan endale haiget tegi ja enda asju ise lõhkus. Ja kogu põhjus oli ju see, et Sven-Allan tundis, et keegi ei hooli temast. Ta arvas, et kui ta näib tagakiusamise ohvrina, siis inimestel hakkab temast kahju ja nad hakkavad temaga rohkem suhtlema. Arvan, et peaksime märkama rohkem inimesi, kes meid ümbritsevad, vastasel juhul võib teiste ignoreerimine viia väga tõsiste tagajärgedeni.         

    Raamatu peategelane Tiina oli väga ebakindel. Talle ei meeldinud, et ta nii pikk oli ja ta soovis teistsugust nina. Arvan, et igas asjas on midagi positiivset ja negatiivset, sõltuvalt sinu vaatepunktist. Iga inimene on omamoodi ja on tobe lasta ennast mõjutada teiste arvamustel ja nii-öelda „ilustandartitel“. Paljude jaoks on just teismeiga see, kui nad tunnevad end ebakindlalt, kuid minu arvates peaks inimene olema enese üle uhke igas vanuseastmes. Pole mõtet viriseda ja vinguda asjade üle, mida sa niikuinii muuta ei saa. Ärgitan inimesi tunnustama teisi, see võib nende enesehinnangut üllatavalt palju tõsta!

      Raamat oli kohati ka natuke õudne, tegemist oli ju siiski noorteraamatuga, mis oli krimka stiilis. Niiet õhtupoole ei tasu lugeda, minul hakkas päris kõhe....

    Nagu ma juba mainisin oli raamatut kerge lugeda. Üldiselt meeldivad mulle sügavamõttelisemad raamatud, kuid eks vahepeal pea ka lihtsamaid raamatuid lugema, muidu on oht hulluks minna J.

    Soovitan raamatut kõigile, kes sooviksid hetke lõdvestumiseks. Sest selle raamatu lugemine on minu meelest mõnus viis aja viitmiseks.