20 00 ljööd vee all

                                          20 00 ljööd vee all

                                                   Jules Verne

  Sellel vaheajal lugesin Jules Verne raamatut  „20 00 ljööd vee all“. Valisin just selle raamatu, kuna see oli raamatupoodidest hästi kättesaadav. Lisaks oli minu vend seda varem lugenud, mistõttu arvasin, et see võiks hea raamat olla.

    Raamat algas nii, et merel hakkasid tekkima kummalised kokkupõrked. Paljud laevad said kahjustada. Arvati, et tegutsemas on hiigelnarval. USA valitsus tahtis ennetada järgmisi kokkupõrkeid laevade ja hiigelnarvali vahel. Selleks saadeti välja laev, mille ülesandeks pidi olema narvali hävitamine. Laevale kutsuti abiks ka härra Aronnax ja tema ustav teener Conseil ning Ned Land. (Härra Aronnax oli läbimõtlev ja ettevaatlik professor, kes töötas Pariisi muuseumis. Ta kirjutas raamatu mere all elavatest kaladest, taimedest ja loomadest. Iseloomult oli ta kaalutlev ja rahulik, kuid mitte nii rahulik kui tema abiline Conseil). Seejärel asuti teele. Mitu kuud ei leitud narvalist mingit jälgegi. Kuid ühel päeval toimus kokkupõrge laeva ja hiigelnarvali vahel, (mis osutus allveelaevaks) mille tagajärjel paiskusid härra Aronnax ja tema sõbrad merre.  Allveelaeva kapten aitas mehed merelt allveelaevale ja lubas neile näidata veealust maailma, kui mehed vannuvad, et ei lahku kunagi allveelaevalt. Härra Aronnax ja tema sõbrad nõustusid tingimusega, kuna neil ei jäänud muud midagi üle. Rahuliku südamega kapten juhtis mehi kõige hämmastavamatesse kohtadesse mere all. Sõbrad sattusid igasugustesse seiklustesse, õppides samal ajal palju erinevatest meres elavatest organismidest. Seega arvan ma, et tegu on romaaniga, mille sisu on seikluslik. Romaaniga on tegu sellepärast, et raamatus esineb palju probleeme ja sündmustel on pikaajaline kulg.

    Selle raamatu lugemine sujus väga tavatult. Vahepeal olin raamatusse väga sisse elanud ja mind justkui tõmbas selle poole. Kuid oli ka selleseid hetki, kus ma ei tahtnud üldse enam mereelukatest midagi teada. Alguses olin raamatust rohkem vaimustuses, see kutsus tõesti lugema. Esimene moment, kui ma ei tahtnud enam lugeda oligi siis, kui algas esimene kalade liigitamine.

   Arvan, et raamatus oleks võinud jäämata olla pikad teabetekstid. Ütlen ausalt, et vahest jätsin need osad vahelt ära.  Ikkagi sain raamatu sündmuste kulgemisest täpselt sama hästi aru kui need, kes on otsustanud kõik kuivad loetelud läbi lugeda. Mõtlen, et kellele see raamat üldse mõeldud on? Ilmselgelt pole see romaan täiskasvanutele, kuna raamatus kajastatud sündmused olid kohati just mitte väga täiskasvanulikud kui mitte öelda lapsikud. Samuti pole see mõeldud noorukitele ega lastele. Seda sellepärast, et üsna suur osa oli rasket teksti. Oleksin oodanud natuke vähem kirjeldusi ja rohkem kahekõnesid, kuna just need muudavad minu meelest raamatu huvitavaks.

     Kuid raamatus oli ka helgeid hetki. Näiteks hämmastas mind Härra Aronnax. Mitte küll oma suurte teadmistega veealustest olenditest, vaid hoopis inimeste tundmisega. Minu jaoks on kujutluspilt ühest väga targast professorist selline, et ta on muust maailmast üsna eraldatud. Nimelt, kui sa tahad olla ikka väga hea teadlane, siis kulub sul oma töö tegemiseks kogu sinu aeg, mistõttu ei jää sul just palju aega, et tundma õppida inimesi. Aga härra Aronnax oli erand. Kui mees allveelaeva vangi sattus, üritas ta esimestel päevadel oma toidutoojaid võimalikult hästi tundma õppida. Näiteks luges ta välja inimese pea- ja õlgadehoiakust välja enesekindluse. Näoilme ja liigutuste ühtsusest järeldas ta, et sellel inimesel on otsekohene iseloom ja et ta ei tunne kõhklusi. Mulle meeldis raamatus kõige rohkem, et oli ka selline osa, kus räägiti inimeste omapärasustest ja käitumisest, mitte vaid loomade omast.

  Teine selline koht, kus nägin ka puhtinimlikke tundeid oli see, kui Ned Land tahtis pidevalt kapten Nemole antud lubadust murda ja allveelaevalt põgeneda. Vahest on äkiline ja temperamentne iseloom inimesele kasulik. Mis lõbu saaks elust tunda, kui sa igat järmist olukorda üle mõtleks. Kuid selles raamatus oli küll targem käituda nii nagu professor Aronnax ja mõelda erinevates meredes  põgenemiste plusse ja miinuseid. Liiga tormakalt tegutsedes on sul üsna kerge merel surma saada. Kuid see-eest oli Ned Landi ja ka teiste raamatu tegelaste käitumine usutav, kuna maakeral võib vabalt leida tuulelippe nagu teener Conseil või maailmas pettunud inimesi nagu kapten Nemo.

      Raamatus jäi lõpuni saladuskatte alla see, miks kapten Nemo otsustas oma elupäevade lõpuni inimeste ühiskonnast eralduda ja „Nautilusega“ hoopis mööda meresid sõita. Küll aga paljastas kapten selle, et ta on inimeste peale vihane, kuna nemad röövisid temalt pere. Saan aru, et pere kaotus võib väga ränk olla, kuid miks mitte proovida oma eluga edasi minna. Selle asemel riskis kapten, mööda ohtlike meresügavusi sõites, kõikide oma külaliste eludega. Madrused, aga olid laeval vabatahtlikult, järelikult kapten Nemo nende eludega ei mänginud. Siiski said ekstreemsetes olukordades kaks „Nautiluse“ meremeest surma. Raamat lõppes veel niimoodi, et kui härra Aronnax ja tema sõbrad ära põgenesid jäi „Nautilus“ veekeerisesse. Mistõttu on täiesti võimalik, et terve meeskond koos kapten Nemoga sai surma. Ja mispärast? Ainult sellepärast, et kapten ja madrused on otsustanud ühiskonda põlata.

      Raamat lõppes nii, et Ned Landi koduigatsus sai temast võitu ja ta otsustas koos sõpradega põgeneda. Kapten Nemo oli muutunud hirmuäratavaks. Nimelt laskis ta oma suurest põlgusest inimeste vastu maha tulistada laeva koos terve meeskonnaga. Professor Aronnaxile oli selline käitumine lubamatu. Ka tema hakkas üha rohkem rääkima põgenemisest. Niisiis võtsid sõbrad paadi ja seilasid merele, et lõpuks „Nautiluselt“ eemale saada. Samal ajal nägid nad, kuidas kapten Nemo kodu veekeerisesse kinni jäi. Ka meie sõprade laev sai keerises kahjustada ja härra Aronnax kaotas teadvuse. Hommikul, kui professor üles ärkas avastas ta ennast laudast, kuhu tema ustavad sõbrad ta kandnud olid.

       Mina arvan, et sain seda raamatut lugedes juurde rohkelt teadmisi. Lugesin palju erinevatest loomaliikidest, taimedest ja meredest. Iseasi on see, et kas kõik see info (mida oli tõesti palju) mulle ka meelde jäi. Küll aga jäid mulle meelde mõned toredad sõnad ja väljendid. Näiteks sain teada, et ladinakeeles tähendab aegris somnia sonimist. Veel õppisin, et ljöö on vana prantsuse mõõduühik, mis merel tähendab 5,55 kilomeetrit. Ilmselt oleks see raamat mulle rohkem huvi pakkunud, kui oleksin rohkem looduseinimene. Kuid soovitan kõigile, kellele ei tekita keeruline tekst raskusi, sest raamatu idee oli minu meelest väga omapärane ja see romaan avardab kindlasti ka silmaringi.