Müürililleks olemise iseärasused

Müürililleks olemise iseärasused

                                                                        Stephen Chbosky

         See on teine raamat, mida ma sellel suvel lugesin. Raamat rääkis poisist nimega Charlie, kes on kaotanud oma tädi ja parima sõbra. Charliel pole pea ühtegi sõpra ning ta eelistab pigem teiste elusid märgata ja jälgida, kui ise oma elu elada. Charliele meeldib elu üle vahest ehk isegi liialt mõtiskleda. Kuid uues koolis kohtub Charlie oma kirjanduse õpetaja Billiga ning sõprade Sami ja Patrickuga. Nemad soovitavad Charliel elust „osa võtta“ ning tänu neile ning nende soovitustele rikastub Charlie mõttemaailm kõvasti ning Charlie näeb nüüd asju ka teisest vaatevinklist. Raamatus hakkab Charliele meeldima Samantha, kuid ta ei soovi midagi ette võtta, sest ta kardab. Ta kardab äraütlemist. Ta kardab sõpruse rikkumist. Ning lisaks ütles Sam talle loo alguses, et sellest ei saa asja. Kuid raamatu lõpus heidab Sam talle ette, et ta ei tegutse nii nagu ta sooviks ja ei ole tema ise,  vaid mõtleb kõige üle liialt palju.

         Terve raamatu vältel räägib Charlie oma surnud tädist ainult kõige paremat.  Tema tädi oli Charlie usaldusisik, ainuke, kes Charliet tõeliselt mõistis. Kuid raamatu lõpus meenub Charlile, et tema tädi kasutas teda ära. Kõik on selle avastuse peale maruvihased, kuid Charlie ise. Ta arvab, et pole mõtet tädit süüdistada, sest kui juba süüdistama hakata, siis peab süüdistama meest, kes kunagi tädi ära kasutas ning lõppkokkuvõttes peab süüdistama siis ka Jumalat, et ta lasi kõigel halval juhtuda. Kuid süüdistamine ei aita millelegi kaasa. Küll aga pidi Charliel kindlasti väga raske olema, sest see on kindlasti kohutav tunne, kui keegi, keda sa tõeliselt usaldad otsustab sinuga nii käituda. Ning ka see tegi asja raskemaks, et Charliele meenus juhtunu alles nii hilja. Charlie paigutati pärast kohutava mälestuse meenumist haiglasse. Poisi vaimne tervis oli täiesti korrast ära.

  Kindlasti arvan ma, et Charlie oli raamatus erakordselt hea inimene. Kui Sam läks oma poisist lahku, siis ei mõelnudki Charlie selle peale, et võiks nüüd ise hakata Samile meeldima. Charlie keskendus vaid Sami eest hoolitsemisele. Selliseid näiteid oli raamatus hulganisti veel.

     Charliel on erakordne võime raamatuid analüüsida. Ning õpetaja Bill märkab tema erakordseid andeid seoses kirjandusega ning näeb temas potensiaalset kirjanikku. Just sellepärast annab Bill Charliele lisakirjandust lugemiseks. Ning hiljem räägib Bill Charliele, et ta tegi seda ainult sellepärast, et ka poiss ise aimaks kui andekas ning tark ta on. Billile läks Charlie väga südamesse. Ehk oli see sellepärast, et ta nägi Charlies ennast nooremana. Ma usun, et igal õpetajal on see üks õpilane, kes on tema jaoks eriti eriline ning südamelähedane.

      Raamatus oli toodud esile selline lugu, mis mulle väga meeldis ning mida ma sooviks tsiteerida. „Aga nagu selles loos, mida arst mulle rääkis, loos kahest vennast, kelle isa oli alkohoolik. Ühest vennast sai edukas puusepp, kes ei võtnud tilkagi. Teisest sai sama suur joodik kui nende isa oli olnud. Kui esimeselt vennalt küsiti, miks ta ei joo, vastas ta, et kui ta oli näinud, mida see tema isaga tegi, ei tahtnud ta alkoholi kunagi isegi mitte proovida. Ja kui teiselt vennalt küsiti, vastas too, et ta arvab, et õppis juba isa süles jooma.“ Ma arvan, et see, kust me tuleme mängib väga suurt rolli, kuid lõppkokkuvõttes kujundame me ise oma tuleviku.

     See raamat avaldas mulle väga muljet. Kindlasti tahan seda tulevikus, vanemana veel lugeda, kuna usun, et siis omandab see mulle teistsuguse tähenduse ning ma saan sellest teisiti aru.

   Ma arvan, et sellest raamatust saab väga palju õppida, kuid peamine õppetund oli see, et tuleb jääda iseendaks ning elada elu täiel rinnal.

       

            

Õnneteraapia

                       Õnneteraapia

                                                     Matthew Quick

    

        Sellel suvel valisin võrkkiiges lugemiseks Matthew Quicki raamatu. Raamatu avastasin puhtjuhuslikult siis, kui läksin raamatupoodi tegelikult hoopis Stephen Chobsky raamatut otsima. Otsustasin kohe kaasa võtta ka selle raamatu, kuna olin filmi varem näinud ja see avaldas mulle väga muljet. Arvasin, et ilmselt meeldiks mulle raamat veelgi rohkem. Ja mul oli õigus.

     Raamat rääkis mehest nimega Pat, kes muutus vaimselt ebastabiilseks pärast seda, kui tema naine teda pettis. Ta peksis naise armukest jõhkralt ja ta paigutati vaimuhaiglasse. Enda meelest viibis Pat seal vaid mõned kuud, kuid tegelikult oli ta seal üle kolme aasta. Vaimuhaiglas läks osa tema mälust kaduma ja ta ei mäleta, mis oli tema ja ta naise vahel juhtunud. Ta arvab lihtsalt, et neil on lahusoleku aeg, sest Pat ise polnud hea abikaasa ja kui ta ennast parandab, saab kõik korda. Nimelt arvab ta, et tema elu on nüüdsest film, mille on lavastanud Jumal ning kui Pat kõvasti pingutab paremaks inimeseks saamise poole, siis Jumal kingib filmile õnneliku lõpu. Haiglast pääsedes hakkab Pat kõvasti trenni tegema ja püüab ka  oma käitumist kontrollida. Ja seda kõike ta teeb ühel eesmärgil-saada tagasi oma naine  ja seega „Tema“ filmile õnnelik lõpp. Pati isa ei nõustu mehega rääkima ning Patil pole aimugi selle põhjusest. Tegelikult on Pati isal valus poega vaadata, kuna too on nii naiivne ning naine, kelle nimel poeg võitleb, on Patile haiget teinud. Mees aga haiget tegemist ei mäleta.

       Samal ajal kohtub Pat Tiffanyga, naisega, kes on samuti vaimselt ebastabiilne, sest  tunneb vastutust oma abikaasa surma ees, kuigi tegelikult see polnud tema süü. Tiffany mõistab kohe, et ta vajab Pati, sest nad mõlemad peavad kuidagi oma ellu tasakaalu ja selguse leidma ning ta arvab, et ta saab ka Patile abiks olla. Kuid Pat keeldub uskumast, et talle on seda vaja ja üritab hoopis Tiffanyst lahti saada.

        Raamatu lõpupoole sõlmib Tiffany Patiga kokkuleppe, et kui mees aitab tal tantsuvõistlused võita, siis hakkab ta vahendama Pati ja tema võõraks jäänud naise kirjavahetust. Ise Pat naisega otse suhelda ei saa, kuna naine võttis talle kohtust lähenemiskeelu. Pat nõustub kokkuleppega. Kokkuleppe tarvis pidi mees näiteks loobuma Ameerika jalgpalli vaatamisest, (mis tõi mehe oma perega vahepeal kokku ning tekitas ühtse) tunde. Pingutused kannavad vilja ning Pat ja Tiffany võidavad tantsuvõistluse ning Tiffany hakkab kirju vahendama. Kirjadest selgub, et naine ei taha Patiga enam abielus olla, kuid ta hindab mehe pingutusi muutuda ning hakkas Patiga suhtlema vaid sellepärast, et soovitada mehel oma eluga edasi minna, naine ise on uuesti abiellunud. Pat aga keeldub ka seda uskumast ja lepib naisega kokku kohtumise mere ääres, et kõik läbi rääkida. Naine küll ütleb, et ei tule, kuid see ei morjenda Pati. Kokkusaamise kohas jõuab kätte arusaamine, et naine ei kavatsegi tulla. Pat kirub Jumalat, et too ei tulnud talle vastu. Raamatu lõpus tunnistab Tiffany, et hoopis tema oli kõikide Pati eksnaise kirjade taga ja soovis vaid mehele pakkuda lõpetatuse tunnet. Alguses tunneb Pat ennast petetuna, kuid pärast mõistab, et Tiffany tegi seda vaid sellepärast, et on mehesse armunud.

    Raamat lõppeb nii, et Pat saabki oma õnneliku lõpu, kuid mitte sellise nagu ta ootas. Ta mõistab, et tema eksnaine poleks kunagi seisnud läbi kõigi nende raskuste, mille läbi Tiffany oli koos temaga seisnud. Lõpuks hakkas ta Tiffanyt väärtustama.

    Raamat erines filmist üsna palju. Alati on nii, et raamat on sisukam kui film, kuid antud juhul lõppes raamat ka hoopis teisiti. Filmi lõpus tahtis Pati eksnaine meest tagasi, kuid siis avastas Pat, et oli hoopis Tiffanysse armunud. Oli ka muid erinevusi, kuid see, et lõpp oli hoopis teistsugune, oli kõige olulisem. Kogu  lugu keerleski ju selle ümber, et kas Pati eksnaine võtab ta tagasi.

      Raamat lõppes nii, et Nikki oli juba uut elu alustanud ja puhtalt tänu sellele avastas Pat endale Tiffany. Mulle meeldib raamatu lõpp rohkem kui filmi oma. Puhtalt sellepärast, et elus ei lahene alati kõik nii, nagu me ootaks, eeldaks või sooviks. Kõik ei peagi õnnestuma, peaasi, et saad kuidagi teekonna käigus targemaks. Ma arvan, et just sellepärast, et päris elus ei lõppe kõik alati nii hästi, meeldibki inimestel lugeda raamatuid või vaadata filme, kus kõik laheneb. Miljonid inimesed põgenevad karmi reaalsuse eest üheks filmiseansiks. Ka mina usun, et kõik on võimalik. Aga seda raamatut lugedes õppisin, et kõik mis on võimalik, ei pruugi alati olla ka vajalik, edasiviiv ja kasulik. Vahest kui me oleme milleski väga kindlad, siis me ei taha näha teisi variante, mis tegelikult võivad osutada veelgi paremateks- täpselt nagu siin raamatus sai Pat endale lõpuks naise, kes mõistis mehe läbielamisi ja oskas teda toetada.

     Veel usun ma, et kõik juhtub põhjusega. Sellepärast pidigi Pat käima läbi selle raske teekonna oma naise tagasi saamiseks, et mõista, et ta võib ka teisiti õnnelikuks saada ning see, mida me arvame endale hea olevat, ei pruugi alati olla parim. Samuti muutus Pat intelligetntsemaks, sportlikumaks, sõbralikumaks ja tasakaalukamaks oma eksnaise pärast. Kuid nüüd soovib Pat ikka olla see parem mees, kuid hoopis iseenda heaolu pärast. Et ta saaks enda üle uhke olla. Ma arvan, et see on üks paljudest õppetundidest, mis Pat sai tänu sellele teekonnale.