Müürililleks
olemise iseärasused
Stephen Chbosky
See on
teine raamat, mida ma
sellel suvel lugesin. Raamat rääkis poisist nimega Charlie, kes on kaotanud oma
tädi ja parima sõbra. Charliel pole pea ühtegi sõpra ning ta eelistab pigem
teiste elusid märgata ja jälgida, kui ise oma elu elada. Charliele meeldib elu
üle vahest ehk isegi liialt mõtiskleda. Kuid uues koolis kohtub Charlie oma
kirjanduse õpetaja Billiga ning sõprade Sami ja Patrickuga. Nemad soovitavad
Charliel elust „osa võtta“ ning tänu neile ning nende soovitustele rikastub
Charlie mõttemaailm kõvasti ning Charlie näeb nüüd asju ka teisest
vaatevinklist. Raamatus hakkab Charliele meeldima Samantha, kuid ta ei soovi midagi
ette võtta, sest ta kardab. Ta kardab äraütlemist. Ta kardab sõpruse rikkumist.
Ning lisaks ütles Sam talle loo alguses, et sellest ei saa asja. Kuid raamatu
lõpus heidab Sam talle ette, et ta ei tegutse nii nagu ta sooviks ja ei ole
tema ise, vaid mõtleb kõige üle liialt
palju.
Terve raamatu vältel räägib Charlie
oma surnud tädist ainult kõige paremat.
Tema tädi oli Charlie usaldusisik, ainuke, kes Charliet tõeliselt
mõistis. Kuid raamatu lõpus meenub Charlile, et tema tädi kasutas teda ära.
Kõik on selle avastuse peale maruvihased, kuid Charlie ise. Ta arvab, et pole
mõtet tädit süüdistada, sest kui juba süüdistama hakata, siis peab süüdistama
meest, kes kunagi tädi ära kasutas ning lõppkokkuvõttes peab süüdistama siis ka
Jumalat, et ta lasi kõigel halval juhtuda. Kuid süüdistamine ei aita millelegi
kaasa. Küll aga pidi Charliel kindlasti väga raske olema, sest see on kindlasti
kohutav tunne, kui keegi, keda sa tõeliselt usaldad otsustab sinuga nii
käituda. Ning ka see tegi asja raskemaks, et Charliele meenus juhtunu alles nii
hilja. Charlie paigutati pärast kohutava mälestuse meenumist haiglasse. Poisi
vaimne tervis oli täiesti korrast ära.
Kindlasti arvan ma, et Charlie oli raamatus
erakordselt hea inimene. Kui Sam läks oma poisist lahku, siis ei mõelnudki
Charlie selle peale, et võiks nüüd ise hakata Samile meeldima. Charlie
keskendus vaid Sami eest hoolitsemisele. Selliseid näiteid oli raamatus
hulganisti veel.
Charliel on erakordne võime raamatuid analüüsida.
Ning õpetaja Bill märkab tema erakordseid andeid seoses kirjandusega ning näeb
temas potensiaalset kirjanikku. Just sellepärast annab Bill Charliele
lisakirjandust lugemiseks. Ning hiljem räägib Bill Charliele, et ta tegi seda
ainult sellepärast, et ka poiss ise aimaks kui andekas ning tark ta on. Billile
läks Charlie väga südamesse. Ehk oli see sellepärast, et ta nägi Charlies ennast
nooremana. Ma usun, et igal õpetajal on see üks õpilane, kes on tema jaoks
eriti eriline ning südamelähedane.
Raamatus oli toodud esile selline lugu,
mis mulle väga meeldis ning mida ma sooviks tsiteerida. „Aga nagu selles loos,
mida arst mulle rääkis, loos kahest vennast, kelle isa oli alkohoolik. Ühest
vennast sai edukas puusepp, kes ei võtnud tilkagi. Teisest sai sama suur joodik
kui nende isa oli olnud. Kui esimeselt vennalt küsiti, miks ta ei joo, vastas
ta, et kui ta oli näinud, mida see tema isaga tegi, ei tahtnud ta alkoholi
kunagi isegi mitte proovida. Ja kui teiselt vennalt küsiti, vastas too, et ta
arvab, et õppis juba isa süles jooma.“ Ma arvan, et see, kust me tuleme mängib
väga suurt rolli, kuid lõppkokkuvõttes kujundame me ise oma tuleviku.
See raamat avaldas mulle väga muljet.
Kindlasti tahan seda tulevikus, vanemana veel lugeda, kuna usun, et siis
omandab see mulle teistsuguse tähenduse ning ma saan sellest teisiti aru.
Ma arvan, et sellest raamatust saab väga
palju õppida, kuid peamine õppetund oli see, et tuleb jääda iseendaks ning
elada elu täiel rinnal.
No comments:
Post a Comment