Minu pere ja muud loomad

                                        Minu pere ja muud loomad

                                                               Gerald Durrell

   Varsti jõudis kätte see kardetud hetk. Pidin hakkama tegelema teosega, mille lugemist ma nii pikalt edasi olin lükanud. Nimelt olin seda raamatut juba umbes 10-aastaselt lugema hakanud, kuid siis osustasin lugemise pooleli jätta tuues põhjuseks igavuse. Vahest, kui olen raamat riiulis märganud, olen ikka mõelnud, et peaks ta käsile võtma. Kunagi pole aga „õiget“ momenti tulnud. Tavaliselt meeldib mulle raamatud lõpuni lugeda järjest, ilma vahepeal midagi pooleli jätmata.  Sellepärast see raamat mind väikest viisi piinaski. Kuid lõpuks jõudis ka see „õige“ hetk. Tegelikult oleksin hoopis meelsamini lugenud „Anne Franki päevikuid“, aga ma lausa sundisin ennast selle raamatu kasuks valima.

      Raamat räägib siis lühidalt (kuna eelnevalt olen sisututvustustega liiale läinud) sellest, kuidas üks viieliikmeline pere otsustab kolida Korfule ning nende seiklustest, äpardustest ning loodusretkedest, mis seal juhtuvad

   „Minu pere ja muud loomad“ alguse kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda. Mind võlusid kohe raamatus tegutsevad tegelaste karakterid. Kuidas nad alatasa vaidlesid ning üritasid kõik oma arvamust kuuldavaks teha. Olen alati mõelnud, kuidas võiks olla ühe suure pere liige. Eriti meeldis mulle Larry, kuna tal oli alatasa midagi öelda ning enamjaolt rääkis ta veel tarka juttu ka. Samuti on tema ütlemised tihti umbes sama tabavad, kui raamatu pealkiri, mis muide on „Minu pere ja muud loomad“. Kusjuures see pealkiri oligi üks asi, miks ma väiksemana otsustasin raamatut lugema hakata.

      Raamatus oli päris palju pikki kirjeldusi loomadest. Mulle oleks meeldinud, kui oleks kirjeldatud ehk veel rohkem Korfu saare õhkkonda ja üldist looduslikku pilti ning võib-olla ka veidi Korfu kultuurilist poolt. See oleks olnud efektsem ning loonud mulle selgemalt pildi Korfust. Võiks ju mõelda, et kõike need loomade kirjeldused andsidki kokku ühe suure kirjelduse Korfust, kuid tegelikult olid paljud kirjeldused selliste roomajate kohta, mida võib leiduda ka teistel maadel peale Korfu. Eks ikka raamatusse mahtus ka üldiseid andmeid Korfu kohta, kuid kui see oleks minu valida olnud, oleksin Korfut lugejatele teisiti edasi toonud, kuid eks see on kirjaniku enda valik.

     Natuke häguseks jäi minu jaoks see ajastu, millal raamatu tegevus aset võttis. Minul oli küll hoopis teistsugune ettekujutus 30-ndatest, kui raamatus väja tuli. Üheltpoolt kirjeldas raamat lihtsat maaelu, mis paistiski üsna sarnane minu ettekujutusele. Kuid siis tulid üsna tihti jutuks, autod, voorimehed, päikseõlid, pritsiautod. Ka mina arvasin, et sellised asjad olid juba leiutatud, kuid raamatus paistsid nad ikka üsna levinud või oli pere lihtsalt nii rikas... Ühesõnaga, kui raamat oleks veidi teisiti üles ehitatud, oleksin ilmselt ka ajaloolise õppetunni saanud.  Ja häguseks jäi ka pere finantsiline olukord. Meest nagu peres polnud, kuid pere sai kolida Korfule ning seal veel kolm korda maja vahetada. Vot see küsimus piinas mind küll lugedes korduvalt.

     Tegelikult ootasin, et raamat tuleb igavam, sest just selline mulje mulle jäi, kui väiksena seda lugesin. Raamatu lõpu päästsid ja tegid lausa nauditavaks igasugused perekondlikud diskussioonid, mis olid vahepeal täitsa koomilised. Need olid ääretult turgutavad pärast selliseid loodusõpetuse tunde. Lõpust oleksin tahtnud rohkem teada saada selle müstilise mõrvari Kostise kohta. Küllap tuleb selleks lugeda läbi triloogia järgmine raamat.

    Minu meelest oli Gerald Durrellist päris julge luua selline raamat, mis kategoriseerub siiski juturaamatu alla, kuid mis lõpuni koguaeg huvitav saab olla, vähemalt minu arvates, ainult loodusteadlase meelest. Kuid samas, mis muu siin maailmas edu toob, kui iseendaks jäämine.  Kui hakata mõtlema, mis võiks massidele meeldida, siis ei pruugi just kaugele jõuda. Tegelikult meeldib inimestele see, kui kirjanik võimalikult ausalt kirjutab. Ning see ongi põhjus, miks ma sellest raamatust lugu pean, isegi kui mulle looduskirjeldused võib-olla just niiväga ei meeldinud. Niiet võib-olla mina jätaks mõningad looduskirjeldused kirjutamata, kuid ausus millega Durrell kirjutab, ongi paeluv.

   Saan aru, et see raamat on üheks klassikuks kujunenud, mida on lugenud mitmed põlvkonnad. Avaldati see raamat 1956. aastal. Hakkasin siis mõtlema,  mis selles raamatus õigupoolest  leiti ja jõudsin järeldusele, et võib-olla just need looduskirjeldused, mis mulle väga ei meeldinud olidki selle loo fenomeniks. Tol ajal polnud ju ometi nii internetti ning telereid, kus saaks kõike meie ümber toimuvat nii kättesaadavalt jälgida. Sellepärast hindasidki inimesed selle raamatu üksikasjalikke kirjeldusi. Need manasid täielikult loetuna silme ette imelise kujutluspildi.

  Väga avaldas mulle muljet see, kui noorelt hakkas Gerald oma unistuste poole püüdlema. Eks sellele aitasid kaasa ka paljud asjaolud, näiteks see, et pere otsustas kolida sellise lopsaka loodusega elukohta. Tulles tagasi teema juurde: ma arvan, et liiga paljud noored tõmbavad endale selge piiri, kust maalt nad võivad hakata teatud asju uurima. Kuid mõelgem! Mida varem hakata unistuste poole püüdlema, seda varem saavutate oma unistuste saavutused ning tõeneäoliselt püstitate endale üsna pea uusi eesmärke. Tunnistan, et ka mina olen mõelnud niimoodi: „Ahh, tahaks küll kunagi advokaadiks saada, aga ma olen ju ometi liiga noor, et kohe praegu midagi ette võtta. Väitlusringidesse saavad ainult keskkooli õpilased sissse“. Kuid tõde on see, et kõik on võimalik, kui selle nimel ei kardeta vaeva näha. Ma ei tea, kas asi on tõesti selles raamatus või on see lihtsalt kokkusattumus, kuid just seda raamatut lugema hakates olen ma hakanud tegelema mind huvitavate teemadega, millega ma eelnevalt pole midagi ette võtnud. Näiteks liitusin just nüüd meie kooli väitlusklubiga. See võikski olla üks loo moraalidest: ära lase võimalusi mööda ja ära karda pürgida oma unistuste poole juba varakult. Samuti ära karda riskida ning ennast tõestada nagu näiteks Gerry pidi pidevalt end oma perele tõestama. Paljud ei uskunud, et selline haritud härrasmees nagu Theodores kulutaks oma aega 10-aastase poisikluti peale. Kuid Gerald tõestas vastupidist, ta oli juba ennast eelnevalt harinud ning tal oli samuti palju huvitavat öelda ning sellepärast vaevus Theodores ka noorukest kuulama.

   Kokkuvõttes arvan ma, et see raamat on klassika ning igaüks võiks seda lugeda, isegi siis, kui loodus võib-olla nii väga ei huvita. Kuid loodushuvilistele on see veel eriti super raamat. Soovitan kõigile J