Libahunt
August Kitzberg
Seekord pidime lugema näitemängu. Minu jaoks on see
suhteliselt uudne kogemus. Ma arvan, et ka näitemängude lugemine on huvitav,
oluline ja vajalik. Küll aga meeldivad mulle jutustavas vormis raamatud rohkem.
Sa pead rohkem pingutama, et tekstist aru saada ning enese arendamine ongi ju
alati tore! Jutustava raamat on minu jaoks kuidagi keeleliselt mõnusam ja
nauditavam samuti tekib silme ette pilt tegelastest kuidagi paremini.
Raamat rääkis siis ühest tüdrukust Tiinast, keda peeti
libahundiks. Tekkis armukolmnurk Marguse, Tiina ja Mari vahel ning raamatu
lõpus tappis Margus Tiina õnnetuse tagajärjel ära. Tiina ja Mari olid raamatus toodud üksteise
vastanditega. Tiina oli üsna liberaalne, kuid Mari konservatiivne.
Mina arvan, et mõlemad vaated oli õiged. Nii Tiina kui ka
Mari oma. Tegelikult see kumb maailmavaade mulle rohkem meeldib, ei puutu üldse
asjasse. Kõigil on õigus oma arvamusele, ükskõik kui piiridest ja normidest
väljas see ka poleks. Senikaua kuni see ei kahjusta teist inimest. Ja just
sellepärast arvan ma, et selles raamatus käitus õigemini Tiina. Tiina ei
solvanud kunagi Mari ja teiste pereliikmete vaateid. Samal ajal kui pererahvas
võttis koguaeg enda õiguseks Tiina üle kohut mõista. Aga kes teab võib-olla
oleks ka Tiina olnud konservatiivsema maailmavaate suhtes hukkamõistvam, kui ta
poleks olnud ilmselges vähemuses, sest see annab ju alati julgust, kui inimesed
sinu ümber sinuga nõustuvad. Aga samas Tiina esindaski liberaalset
maailmavaadet, kus ta tunnustab kõike enda ümber. Konservatiivid on aga oma
kastis kinni. Nende jaoks on väga kindel "õige" ja "vale".
Margus armastas Tiinat. Küll aga mitte piisavalt, et
ohverdada oma senine turvaline ja kindel elu Tiina nimel. Kui tüdruk palus
Margust, et too koos temaga põgeneks siis poiss keeldus. Ma arvan, et Margus
kahetses seda hetke pärast väga. Tema mõistus võitis tema südame hääle.
Ja kui Tiina ära suri, siis ta tänas Margust, et mees
päästis ta piinadest, mida ta elu on talle pakkunud. Aga ma arvan, et Marguse
jaoks oli see justkui kättemaks, et Tiina just Marguse kuuli tõttu suri. See
oli kättemaks selle eest, et Margus polnud Tiinaga kaasa läinud kui naine oli
talle ennast avanud ja kutsus meest endaga põgenema. Sellel hetkel oli Tiina
väga haavatav ja vajas Margust kõige rohkem.
Mina arvan, et Tiina ei langenud selles raamatus kordagi
Mari tasandile. Tiina julges erineda ja ta oli kõigi külaelanike jaoks veider.
Ometigi eelistas Margus hoopis Tiinat mitte Mari. Tiina ei teinud midagi selle
jaoks, vastupidi, oma käitumise ja vastandumisega ta ei soosinudki seda
armastust. Mari aga jooksis Margusele järgi ja kadestas Tiinat. Ja isegi kui
Tiina oli täiesti endast välja viidud arvukate solvangute pärast. Siis ta ei
öelnud ühtegi halba sõna solvajate, kui inimeste kohta, ta mõistis hukka vaid
nende käitumise. Ja ka surres ei heitnud Tiina Margusele ette, et mees ta
tappis. Ta lausa tänas teda, leides isegi sellisest olukorrast midagi
positiivset- ta saab jälle näha oma ema.
Veel meeldis mulle raamatus vanaema. Ta hindas inimesi
ainult nende käitumise ja headuse järgi. Tal ei olnud eelarvamusi nagu teistel.
Asi võis olla ka selles, et vanaema ei näinud hästi ja sellepärast tal polnudki
võimalik hinnangut välimuse järgi anda. Siit tekib küsimus, et kas ta oleks
samamoodi Tiinasse suhtunud kui ta oleks näinud tüdruku välimuse erinevust
teiste neiude omadest? Kas inimeste jaoks on arvamuse kujundamisel siis tõesti
välimus nii oluline?
Kokkuvõttes arvan ma, et tegu on väga huvitava näitemänguga ning kui võimalik lähen kindlasti „Libahundi“
etendust ka vaatama. Kõigil on sellest midagi õppida ja Eesti inimene võiks
näiteks mõelda selle peale, kas hukkamõistmine lihtsalt sellepärast, et üks
inimene erineb teistest on tõesti vajalik.
