Õudne Eesti

                                       Õudne Eesti

                                                                                Indrek Hargla

 

Seekord pidime lugema kogumikust Õudne Eesti kümme lugu. Mulle meeldis selle kogumiku puhul väga, et sinna olid põimitud nii uued lood, kui ka näiteks Kreutzwaldi lood. Kuigi ei tea, kas kogumikku päris „õudseks“ tasuks nimetada, kuna lugudes oli tegelikult vaid üliväike kübeke hirmu.

Rõugutaja tütar - Friedrich Reinhold Kreutzwald

See jutt rääkis naisest, kellel oli naha asemel puukoor. Ükski mees ei soovinud teda kosida, sellepärast muutis tema ema ühe mehe naise libahundiks, et rõugutaja tütar saaks libahundi asemel mehe endale. Mõne aja pärast nägi mees pettusest läbi ning pani sauna kinni nii rõugutaja kui ka tema tütre. Selle loo mõte on minu meelest, et vägisi ei saa sundida asju sündima. Küll ükskord tuleb mees, kes mõistab ning väärtustab sind ka siis, kui sul on naha asemel puukoor. Sellise pettusega ei saavuta elus kunagi midagi. Tuleb olla hea inimene ja kõik muu tuleb juba ise.

Metsavaim- Veiko Belials

See jutt imes mind  endasse. Need neli lehekülge olid justkui palsam hingele. Kuidas üks mees armastab metsa nii väga, selles oli midagi väga kosutavat. Kuni ta tapeti. Ja selle viimase lehekülje lõpetamine jättis minusse külma tunde.  Ja see on lihtsalt nii kurb, kuidas üks halb inimene suudab muuta ka ülejäänud inimesed endasuguseks. Minu arusaamise järgi tahtis Metsavaim jutu lõpus Valdekut tapma minna, kuna tema tahtis maha võtta temale kallist puud. Meie kõigi elus on see Valdek. See saatanlik keegi, kes kallutab meid halvale teele. Kuid kui sina jääd endale kindlaks ja mõtled, et sinust õhkub vaid armastust. Siis ei juhtu sinuga midagi. Ometi oli Metsavaim osa metsast ja mets oli osa temast. Ta oli valmis kõike ohverdama selle sideme nimel, ka oma väärikust ja heasüdamlikust. Ja selle pärast läkski ta surmale vastu. Tema ja puu. Nad elasid koos ja nad ka lahkuvad koos.  Selle jutu lõpp paelus mind väga : „Pikkamisi sulasime me kokku. Hing. Ja puu. Hingepuu. Just siin Valdek mind tookord maha lasigi“. Ma arvan, et praegu on reaalses maailmas küllaltki palju Metsavaime. Neid tuleb aina juurde, kuna probleemid on ju aina nähtavamad, mis meie keskkonnas  valitsevad. Magedat vett jääb järjest vähemaks, erilised loomaliigid surevad ning inimesed aina tarbivad edasi. Metsavaimude arv suureneb, kuid Valdekute arv suureneb mitmekordselt. Reaalikutest kapitalistid, keda ei huvita muud, kui omakasu. Kokkuvõttes oli jutt lühike, tabav ja ääretult ilus.  Loo puhul panin ma ka tähele seda, kuidas autor oli suutnud 5 leheküljega tegelikult kanda sellist sõnumit keskkonna hoiu kuid ka armastuse kohta edasi. See on väärt oskus nii vähese aja ja ruumiga panna kedagi nii sügavalt millestki mõtlema.

Kojutulek- Liisi Ojamaa

Jutt rääkis naisest, kelle sees valitses peale lähedase surma suur tühjus. Ta läks sõbra juurde, kes oli purjus ning hakkas halama oma surnud tädist Almast. Ta kutsus Almat enda juurde tagasi ning Alma tuligi. Järsku lõi kõik ümberringi külmaks. Naine kohtus oma surnud mehe Andresega ning naine põgenes aknast välja hüpates. Mina arvan, et selle jutu mõte oli mitte ära joosta oma probleemide eest. Jutus on tegelaste peamine pääsetee alkohol. Kuid kõik need õudsad sündmused tulevad sind nii või teisiti kummitama. Sa pead nendega silmitsi seisma.

Vainuköie klubi- Andres Ehin

See jutt rääkis mehest, kes oli väga palju kolinud ning rääkis lõpuks oma sõbrale, kuidas ta ostab kokku vanu kloostrihooneid, kuna teda huvitab üks lugu keskaegsest mungast Picheliusest, kes tegi uurimustööd usside kohta, muundas liivateri ussideks ja nõudis taimi. Siis näitas mees sõbrale kampa kirjanike, kes hoidsid puu all käes ussidest köisi. Ka mees ise proovis ussidest köiega sidet saada, kuid see ebaõnnestus. Mees ja tema sõber jätsid üksteisega hüvasti ning kohe pärast seda tappis mees ennast ära, kõrval üks raamat, kus oli kirjutatud, et kui inimesel ussidest köiega ehk vainuköiega sidet ei teki, võib inimene surra. See oli samuti natuke segane lugu, kuid mulle väga meeldis! Sellised lood keskajast on alati natuke hirmuäratavad. Eks teadmatus olegi hirmuäratav. Selle loo mõte oli, et see võib väga ohtlik olla, kui süübid mingise kahtlasesse loosse liiga sisse. Kui sellest saab su kinnisidee. Lõpuks tapab see su sisemas, sest sa usud järsku kõike, mis selle looga kaasneb.

Suurte kuuskede man- Juhan Jaik

See lugu räägib mehest, kes käib mööda metsi ringi ning tapab loomi oma lõbuks. Ma arvan, et talle pakub hetkelist rahu see, et ta on kellestki tugevam, võimsam. Ja ta otsustab seda väga kurjalt ära kasutada. Ta arvab, et on võitmatu. Kuid see pole elus kunagi nii. Varem või hiljem saab selline inimene oma karistuse. Ja nii hukkuski mees, püüdes jõhkralt tappa vaest karu.

Kivi- Rein Põder

See jutt rääkis mehest nimega Deemnat, keda väga huvitas üks kohalik müüt. Uurimine viis ta lõpuks mahajäetud talu juurde, kus ta erilist kivi otsides, koges midagi erakordset.  Kaevama hakates nägi ta korduvalt taevas valgusesähvatusi ning värises üleni. Ta põgenes hirmunult ning hakkas mõtlema, et ega tema nüüd hulluks muutu nagu üks mees, keda ta varem siin kandis oli näinud. Ta otsustas auto kinni peatada ning kirjutada kõik toimunud sündmused läbi, et vabastada end.  See lugu oli minu meelest üsna segane ning selles oli palju lünki. Kuid võib-olla ongi nii parem? Üks müstiline lugu, millele keegi seletust ei suuda anda.

Öö nõiapoes- Gert Helbemäe

See lugu jutustas keskaegsest apteekrist Timotheus Rotterist, kelle juurde tulevad öösel kaks meest, kes paluvad rohtu ühele haigestunud noormehele  ja järsku siseneb ka  vana mees koos kepiga. Ta küsib kas apteekril ka surma vastu rohtu on. Apteeker vastab jaatavalt  ja annab endale ja teistele Elueliksiiri. Siis puudutab vana mees oma kepiga apteekri õlga. Külalised lahkuvad ning Rotter ja haige, kes jäi apteeki kosuma, lähevad magama. Hommikul ärgates näeb apteeker, et on põse peal suur punn, mis näitab, et haigel on katk. Siis meenub Timotheusele külalegend vanast mehest, kes kepiga puudutades katku majja toob. Ta satub paanikasse ning katkuhaige sureb sealsamas. Rotter sureb kolm päeva hiljem. Minu meelest oli see jutt kõige hirmutavam terves raamatus. Kuna just praegu on Aafrikas Ebola ja see teema on kõneaines. See jutt näitas, et saatusega pole mõtet mängida nagu apteeker pakkus kõigile Elueliksiiri, vastasel juhul maksab see sulle kätte.

Ohvrid- Jaan Oks

Lühike jutt rääkis paljudest noormeestest, kes on metsas uidates kaduma läinud. Arvati, et vanal nõial on sellega midagi pistmist.Minu meelest oli see kuidagi veider lugu, kuna mingit suurt mõtet sellest välja ei tulnud ning samuti oli sõnakasutus kuidagi imelik ja vanaaegne, raske oli aru saada, mida taheti öelda.

Kuradijärv- Arnold Kõiv

See jutt rääkis kahest vennast, kes tapsid ära suurel hulgal inimesi ning matsid nad järve . Hiljem kolis kuradijärve äärde üks noormees, kes armastas opmani tütart. Armastajad tabanud opman sulges tüdruku lossi ning seadis noormehele tingimuse, et võib kosida tütre, kui sõidab tütrele kosja omas tõllas ja viib ta oma mõisa. Noormees oli aga vaene ning sattus masendusse. Isa jutustas aga varandusest, mis järve lähedal peidus. Noormees läks öösel kaevama, kuid järves olevad hinged hakkasid teda ründama, ta lõi neid kirvega. Kuid ühel hetkel avastas ta, et oli tapnud oma isa, kes oli teda otsima tulnud. Selle loo peamine mõte oli see, et ahnus tapab ja alati on mõni teine moodus, kuidas asju lahendada, mitte ainult läbi raha.

Autokrati ebaõnn- Lew R. Berg

Lugu rääkis mehest, kes nägi unes, et on varas ning teda tabavad kaks koletisest politseiniku. Üles ärgates ohkas mees kergendunult ning mõtles, et see oli ainult uni. Siis aga heliseb uksekell ning ilmuvad need samad politseinikud. Selle loo mõte oli minu meelest, et kui sa oled midagi halba teinud ja miski on sul hinge peal, leiab see asi sind alati üles, unes või ilmsi.

Kuristik rukkis

                                                     Kuristik rukkis

                                                   Jerome David Salinger

        Ma olin enne selle raamatu lugema hakkamist üsna erutatud. Lõpuks ometi üks klassik. Olen juba pikemat aega teinud uurimistööd teoste kohta, mis tuleks oma eluaja jooksul läbi lugeda. Olen otsinud internetist blogipositusi ja arvustusi, olen rääkinud oma vanematega raamatutest, mis on nende elu mõjutanud ja mingi jälje jätnud.Ja selline nimi nagu „Kuristik rukkis“ kerkis esile küll. Mõtlesin siis  suvel hakata klassikalisi menukeid lugema, et olla haritud inimene ja et saada  ikka uusi  kogemusi juurde ka, peaaegu oleksin ma juba „Kuristik rukkis“ suvel läbi lugenud. Kuna mul tekkis selle raamatu  kodust üles leidmisega probleeme, siis otsustasin asja sinnapaika  jätta. Kui meile koolis teatati, mida sel kuul lugema peame, siis hakkasin uuesti kodust otsima. Tuli välja, et see raamat ongi minu isa öökapi piibel, mis tal ka parajasti pooleli oli. Ohh, see andis mulle lugemiseks veelgi rohkem indu juurde.

        Hakkasin siis lugema seda ääretult pikka raamatut. Olin koguaeg pabinas, et kas ma ikka saan selle õigeks ajaks loetud. Kui siis loodusklassis avastasin, et teiste raamatud on minu oma kõrval palju õhemad, sain aru, et midagi on viltu.  Kodus avastasin, et minu raamat sisaldas lisaks „Kuristik rukkisele“ ka teisi Salingeri novelle. Pärast seda avastust läks lugemine ka kohe kergemaks.

Raamat räägib 16-aastasest poisist Holden Caulfieldist, kes peab pidevalt maailmas pettuma. Ta käib Pencey koolis, kuid ta visatakse halvade hinnete tõttu välja. Kuigi raamatus räägib Holden, et talle ei ole just väga palju tarkust jagatud, on mul ikkagi tunne, et koolides läheb tal nii kehvasti, sest koolid ei ühti tema arusaamaga õigest ja ta lihtsalt ei õpigi protesti märgiks. Kui ta kuuleb, et ta koolist välja visatakse, otsustab ta veeta oma vaheajale eelnevad päevad New Yorgis ja õppeasutusest jalga lasta. Terve ülejäänud raamat pöörlebki paari päeva ümber, mis ta veedab linnas, mis kunagi ei maga. Linnas juhtub tal igasugu sekeldusi. Näiteks saadetakse tema tuppa lõbutüdrukud, kuid Holden otsustab, et ta  ei soovi neid, kuid maksab siiski. Siis tuleb lõbutüdruku sutenöör  ja peksab poisi läbi, sest ta ei nõustunud rohkem maksma. Holden käib tihti erinevates baarides istumas ja joomas. Samuti lepib ta pidevalt kokku kohtumisi sõpradega. Selle raamatu üks põhisümboleid ongi minu jaoks telefon. Holden on nii üksik ja pea igas peatükis mõtleb ta, et tõmbaks kellelegi traati. Aga kellele? See pidev vajadus kellegi lähedase järgi. Eks see ole meil kõigil. Kuid Holdeni iseloom ei soosi just palju sõprussuhteid. Ta võib kergesti ärrituda ning ei pea lugu üldistest viisakusnormidest, kui leiab et vestluskaaslane käitub valesti. Ta jätab üldse kogu loo vältel mulje, et teda ei huvita teiste arvamus ( mis vähemalt  minu meelest on mõnel puhul positiivne isikuomadus). Ta üritab pidevalt olla vanem, kui tegelikult on ja paistab kohati isegi ülbe.Mulle tundub, et see kõik on Holdeni kaitsekiht. Sisimas on lihtsalt üks murtud ja segaduses poiss, kes tunneb korraga kogu maailmavalu, mis see ilm võib meile pakkuda. Ja kõik need korrad, kui ta käitub valesti, teeb ta neid õige eesmärgi pärast. Holden lihtsalt ei oska veel oma põhimõtteid ja arusaami õigel viisil väljendada.Tegelikult on ta hea inimene, tal on suur süda Eriti väljendub see, kui ta räägib oma õest Phoebest, siit ilmast lahkunud vennast Alliest ja kirjanikust D.B, kes on samuti poisi vend. Phoebega saab poiss ka salaja kokku, kui ta oma koju hiilib. Tüdruk on väga kurb, et Holden järjekordselt välja visati. Kodust lahkudes otsustab ta peatuda oma endise ingliskeele õpetaja mr. Antolini juures. Mees on tema tuleviku pärast mures ning soovitab siiski pühendada poisil end haridusele. Veel räägib ta väga üldist juttu elu kohta,  mis minu meelest kohati ei lähe väga Holdeni olukorraga kokku. Keset ööd avastab Holden mr. Antolini tema pead silitamast. See ehmatab poisi päris korralikult ära. Järgmine päev otsustab ta sõita rongiga minema ega enam mitte kunagi naasta. Kuigi lahkumine oli tema plaanides juba varem, andis otsustava lükke mr. Antolini. Holden usaldas niigi väheseid täiskasvanuid, kuna leidis, et nood pööravad talle alati selja ning on alatud. Kui poiss oli hädas, helistas ta kohe mr. Antolinile. Nüüd kui ka tema oli Holdenit reetnud, tundis ta ennast ühtaegu tühjana, kuid samaaegselt tugevdas  see olukord veelgi tema uskumusi ning Holden oli veelgi kindlam, et ta peab nende inimeste keskelt lahkuma. See oli viimane piisk karikas. Küll aga soovis ta enne lahkumist Phoebega kokku saada. Sõsar aga palub tal mite minna ja kui ta näeb, kuidas Phoebe pargis karuselliga sõidab ja näeb tema naeratust ja muretust, siis ta mõistab, et selliste hetkede nimel elataksegi. Ta tunneb ennast kirjeldamatult õnnelikult. Ja ta ei sõidagi minema. Sellise koha peal raamat lõppebki.  Minu meelest oli see karuselli koht väga ilus, sest  inimestega on nii (eriti vanematega) nad ohveravad midagi, näiteks nagu Holden jättis ära kodust põgenemise, et pakkuda teistele, eriti lastele paremat elu. Et teha neid õnnelikuks. Sest lapsed ongi kogu elu mõte. Nemad on meie tulevik.

          Raamatul oli selline nimi sellepärast, et kui Phoebe küsis, kelleks poiss saada tahab, vastas poiss, et ta tahab saada rukkipõllu valvajaks, et lapsed kuristikku ei kukuks. Ja ma arvan, et Holdenist sai kirjanik. Ta kirus terve raamatu vältel oma venda, kes oli küll väga andekas aga otsustas sellegipoolest kolida Hollywoodi ja hakata tootma massikultuuri. Ma arvan, et Holden hakkas kirjanikuks, kes üritas teisi sellest samast kuristikust, kus tema oli viibinud, välja tuua. Ta sai palju lapsi, kellesse ta väga kiindus, aga elas ta ikkagi isolatsioonis ja ühiskonna põlguses. Seda tahaks ma loota. Aga võib-olla hakkas ta elama sellist elu, mida ta kõige rohkem oma nooruses vihkas. Jõukat ja omakasupüüdlikut, võib-olla käis ta oma musterperega iga nädalavahetus kinos ja naeris tobedate naljade peale ja oli üleüldse tüüpiline Ameerika tarbija. Võib olla kõik need nooruse mõtted olidki vaid faas. See oleks minu meelest eriti kurvastav. Me kaotame siin maailmas kõik teisitimõtlejad. Aga kes teab. 
            Algselt jäi mul lugemata raamatu viimane peatükk, mis oli minu meelest väga intrigeeriv. Holden mainis seal, et üks psühhoanalüütik, kes KA SEAL RAVIL ON, küsib poisi käest pidevalt, kas ta järgmine aasta hakkab pingutama. Koolis vestlesime sellest raamatust ja õpetaja Kaja ütles laste küsimustele vastates, et jah Holden viidi psühhiaatriasse. Mulle tuli klomp kurku, kui sellest kuulsin. Holden EI OLNUD HAIGE, kuidas saab asjadest teisiti arusaamist tembeldada psüühikahäireks ?! Kas need inimesed, kes hallist massist eristuvad ja julgevad väljendada oma arvamust peaks kõik vaigistama ja luku taha panema? Kuigi ei arva ma kohe üldse, et kas see on õige, saaksin ma vähemalt mingil määral aru, kui need sündmused toimuksid range usuga islamistlikus riigis. Aga ei, need toimuvad Ameerikas. Jah, need toimuvad demokraatia sünnimaas. Ma tahaksin endale nii väga sisendada, et lihtsalt oli varasem ajastu ja kõik oli siis teistmoodi kui nüüd. Kõige hullem on see, et ma tean, et selliseid asju juhtub ka praeguses maailmas. Keegi ütleb midagi liiga palju ja liiga ausalt ja siis õhtul koputavad uksele mehed mustas. See tekitab minus viha ja soovi midagi muuta. Aga kuidas?

          Alguses ei leidnud ma sellest raamatust mingit sügavat mõtet. See oli lihtsalt üks raamat ühe nooruki seiklustest. Tooksin näiteks Tom Sawyeri. Hiljem mõistsin, et see polegi raamat, kus tegelaskuju viskab õhku suurel hulgal mõtteid erinevatel sügavatel teemadel. Kus ta kirjutab kõik lahti ja lugeja lihtsalt loeb ja ahmib endasse. Mul on tunne, et see on sedasorti raamat, kus tuleb osata ridade vahelt lugeda. Selle raamatu mõte on sügav, küll aga mitte kõigi jaoks. Minu isa luges seda raamatut esimesel ülikooli kursusel. Teda liigutas see  raamat kunagi väga. Ma arvan, et ka mina olen liiga noor, et seda teost täielikult mõista. Küll aga soovitan seda raamatut ka omavanustele, sest siis ongi huvitav võrrelda, kuidas sa ühel või teisel eluetapil teatud asju mõistsid. 

Lahkulööja

                                                Divergent (Lahkulööja)

                                                                 Veronica Roth

         Mina lugesin sel suvel lisaks teistele teostele ka raamatut  „Lahkulööja“. Olin kuulnud väga paljusid seda raamatut kiitmas ja kuna ma teadsin, et varsti peaks ka film ilmuma, tahtsin ma kindlasti enne raamatu läbi lugeda. Otsustasin ennast proovile panna ja soetasin endale inglisekeelse variandi. Selgus, et eriline proovikivi selle raamatu lugemine nüüd just ei olnud, kuid eks mõned uued ingliskeelsed sõnad sain ikka kõrva taha panna.

         Raamat ise räägib 16-aastasest Tris’ist, kes üritab leida oma kohta väga probleemses ühiskonnas. Nimelt on rahvas jagunenud viite gruppi: Isetud, Ausad, Õpetatud, Sõbralikud ja Kartmatud. Kui lapsed saavad 16-aastasteks, peavad nad otsustama, kas jätkata elu sünnijärgses ringkonnas  või lahkuda vanemate juurest ja minna elama sinna, kus nad endi meelest kuuluvad. Selle otsuse lihtsustamiseks toimub Võimekuse test, mis näitab noortele, milline ringkond oleks neile sobivaim. Kuid Trisi testi ajal juhtub erakordne asi. Test näitab, et tüdruk võiks kuuluda lausa kolme ringkonda ehk siis ta on lahkulööja. Tris otsustab südamele järgneda, lahkuda Isetutest ja valida Kartmatud. Kartmatutes pannakse tüdruk nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõvasti proovile, kuid Tris peab vastu, läbib kõik katsed ja temast saab Kartmatute kodanik. Hiljem selgub aga, et Lahkulööja olemine seab ta tõsisesse hädaohtu. Lisaks saab ta teada, et Haritud plaanivad sõda Isetute vastu, et haarata valitsus enda kätte. Ja mis kõige hullem, nad kasutavad sõduritena Kartmatute inimesi. Nii otsustab Tris põgeneda koos ühe õpetajaga ja minna oma kodulinna päästma.

        Sellise põneva koha peal raamat lõppebki, kuid pole hullu, sest kaks järge on juba ilmunud. See raamat paneb mind mõtlema praeguse äreva olukorra peale maailmas. Kuidas ühel hetkel ei loe enam midagi muud, kui soov päästa oma kodumaa. Kuidas ollakse valmis kõike ohverdama oma maa ja oma keele eest. Kuidas tänu teatud sündmustele hakatakse kõike, eelnevalt nii enesestmõistetavat, uuesti kõrgelt väärtustama. See paneb mõtlema, mis PÄRISELT elus tähtis on ja kui palju stressame me  väikeste asjade pärast.

          Raamatus kiusati taga kõiki, kelle identiteet ei ühtinud üldise arusaamaga „normaalsest“. Ja see on üsna sarnane meie praeguse ühiskonna probleemidega. Tihtipeale peetakse inimesi heidikuteks nende rassi, usu või seksuaalse orientatsiooni pärast. Raamatus sattus kiusamise ohvriks ka Tris, sest ta oli pärit taunitud Isetute ringkonnast. Kuigi eks raamatus toimuvat nüüd päris koolikiusamisega võrrelda ka ei saa. Seal oli ikka nii, et kui inimene, kes ei olnud „niiöelda“ soositud perest, julges ka sõna sekka öelda, siis järgmisel hommikul oligi Kartmatuid sõna otseses mõttes üks vähem.

           Tris’i oli kirjeldatud kui kõhna ja pisikest kasvu noort tüdrukut. Paljud alahindasid teda välimuse pärast, kuid tema oskused ja sihikindlus ületasid ka suuri ja kogenud mehi. Ma arvan, et see saadab maailmale ka hea sõnumi. Välimuse järgi pole mõtet inimesi hinnata, me kunagi ei tea, mis võib veel temas peidus olla.  Veel teeb mind õnnelikuks, et aina rohkemates raamatutes ja filmides kujutatakse naisi väga iseseisvatena ja tugevatena. Järjest rohkemate inimesteni hakkab jõudma arusaam, et naised on suutelised täpselt sama paljuks kui mehed. Ja see on kogu inimkonna ajalugu vaadates päris suur samm edasi.

       See raamat on tegelikult mõeldud noortele, kuid kindlasti pole see selline noortekas, mille lugemine sulle midagi ei anna ja on puhtalt meelelahutus. Vastupidi- siin teoses olid mõned väga head mõtteterad sees. Lõpetuseks tahan öelda, et soovitan seda raamatut olenemata vanusest ja soost kõigile. See osa seadis lati üsna kõrgele ja  ootan huviga, kas järjed suudavad minu ootustele vastata.

Skellig

                                                Skellig

                                                                                               David Almond

       Kätte on jõudnud jälle „see“ aeg kuust. Ega siis muud, kui sean sammud raamatukogu poole ning laenutan „Skelligi“. Vaatan esikaant, loen tagant sisututvustust, lehitsen lehekülgi ja ohkan. Ei taha, ei taha ja kohe üldse ei taha seda raamatut lugeda. Minu rõõmuks on see raamat vähemasti lühike.

      Raamat räägib siis poisist nimega Michael, kes kolib oma perega uude majja, mis on väga räämas. Michael ja tema isa võtavad ette suuremat sorti remondi, et maja oleks nagu uus kui pereema ja väike beebi ükskord haiglast tagasi jõuavad. Beebi sündis nimelt enneaegsena ning teda vaevavad nüüd südameprobleemid. Samal ajal avastab Michael vana ning mahajäetud kuuri, kus poisi suureks üllatuseks, redutab üks eakas olevus. Just nimelt olevus. Teda ei saa kutsuda ei inimeseks ega loomaks. Alguses väldib kummaline kuju Michaelit ning annab selgesti aru, et poiss tegeleks oma asjadega. Laps ei anna aga järgi ning üritab olevust, kellel nimeks Skellig, igal võimalikul viisil aidata. Nimelt teab poiss, et varsti tahetakse kuur maha lammutada. Siis saab poiss tuttavaks Minaga, kes on oma vanuse kohta erakordselt taibukas, koduõppel tüdruk. Skellig hakkab tasapisi lapsi usaldama ning laseb neil end turvalisse kohta viia. Raamatu lõpus on beebil keeruline operatsioon, kuid Skellig päästab lapsukese. Nimelt osutub Skellig ingliks.

     Selles raamatus oli väga liigutav koht, kui lapse süda seiskus kuna teda opereeriti ning samal ajal seiskus ka Michaeli süda. Poiss tundis enne pidevalt kahte paari südamelööke-ka väikse lapse omi. See on uskumatu, kuidas saab tekkida inimesega selline side, isegi ilma teda nägemata. Tal oli vajadus väikest sugulast kaitsta ning ta tundis end abitult, kui ei saanud midagi tema heaks teha.

     Väikesed beebid on imelised olevused. Kogu sinu elu sõltub neist-kui beebi naerab, oled ka sina õnnelik. Selle väikse inimese jaoks oled valmis kõike tegema,  oled valmis olema iga päev see „parem“ mina. Beebi on justkui sinu päike, ta valgustab sind, nii pead sa igati vajalikuks ümber tema tiirelda.

     Lapsed nagu ka Michael saavad tegelikult kõigest aru. Nad elavad kõiki asju nii rängalt läbi, võib-olla isegi hullemini kui täiskasvanud. Kui Michael oli oma väikse õe pärast mures, ei suutnud ta üldse enam näiteks kooli peale mõelda. Kõik ülejäänu tundus nii tähtsusetu. Kui täiskasvanud peavad end tugevana hoidma ning mitte valu ja muret välja näitama oma laste pärast, siis ärge arvake, et lapsed ei tunne sellist kohustust. Ka Michael proovis olla võimalikult rahulikuks jääda just oma isa pärast. Samal ajal tegeles Michael muidugi ka Skelligiga, kuid hoidis seda saladuses. Ta ei tahtnud isale veel rohkem muret tekitada, sellepärast pidas ta ka vajalikuks isale valetada. Kindlasti oleks leidnud ka parema lahenduse ning liigagi tihti tundub mulle, et „Ma ei tahtnud oma vanemaid enda pärast muretsema panna“ seletus oma vanematele valetamise kohta pole üldse mitte piisav. Kuid antud situatsioonis ma sain isegi aru poisi mõttekäigust.

       Kindlasti ei kuulu see raamat mu päris TOP kolme, aga selle raamatu puhul oli minu esmamulje väga vale. Avastasin, et tegelikult ei käigi fantaasiaraamatud minust nii suure kaarega mööda, kui ma arvasin. Ja oma isaga arutades, sain minagi aru, et tegelikult on ka fantaasia raamatuid täitsa mõtekas lugeda, sest need arendavad inimese loomust. Kokkuvõttes on see täitsa hea raamat ning soovitan kõigile, kes alles hakkavad end fantaasiaraamatute ruumis avastama, sest seda on lihtne lugeda ning jätab ulmekirjandusest hea maigu suhu. Ei tasu kohe 500 leheküljelist Potterit ette võtta.

Minu Prantsusmaa

                     Minu Prantsusmaa

                                                          Eia Uus

    Seitsme maa ja mere taga Hong Kongis, lugesin mina raamatut hoopis Prantsusmaast. Sobilik eksole. Kui ma kuulsin selle kuu valikut, teadsin kohe, et just Prantsusmaa on see riik, millest soovin veel rohkem teada saada. Olen seal käinud väga palju kordi, kuid eks mina olen näinud seda riiki vaid turisti vaatepunktist. Inimene, kes seal elab, näeb seda riiki hoopis teisiti-temale avanevad nii paljud konarused, millest tavainimene ei oskaks kinni võtta. Prantsusmaa, prantsuse keel ja  prantslased on minu tähelepanu juba päris pikka aega endale hoidnud. Minu unistus oleks kunagi ärgata üles oma suvekodus Prantsuse Rivieral. Et ma liiga kauks unistama ei jääks, asuksin nüüd raamatu juurde.

    Raamat räägib noorest eestlannast Eiast. Tema elu on olnud väga kirev- juba 14-aastasel kolis ta Taisse stipendiumiga õppima, peale selle on elanud ka  Austraalias ja Kanadas. Prantsusmaale sattus ta lapsehoidjana. Eia oli oma kontoritööst Eestis tüdinenud ning ta soovis aega mõtlemiseks, mida ta oma eluga tahab peale hakata. Nii sattus ta lapse hoidjaks peresse, kus on kaks imearmast kahupäist last, kes peavad end juba kolme-aastaselt paremini üleval, kui nii mõnedki täiskasvanud. Pereema on Céleste, kes on ehtne prantsuse naine- ta on tohutu kokkaja, kirjanik, kes kunagi midagi õigel ajal ei lõpeta, suitsetaja, väga temperamentne ning totaalne tuisupea. Pereisa Sébastian on aga täielik kontrollifriik, tänu kellele see pere üldse kuidagi toimida saab. Eia ise klapib kohe lastega ning vaimustub Prantsuse toidukultuurist, kirjandusest ning teatrist. Naine on ääretult avatud ning rõõmsameelne ning  vahepeal tekib küsimus, et kas ta ikka on eestlane. Küll aga on Eia patriootlik, ta nutab pidevalt laulupidu netist  järgi vaadates. Prantsuse perele jääb see täiesti selgusetuks.

    Kui Eia Prantsusmaale tuleb ihkab ta eelkõige teatavat anonüümsust ning tundub, et Eestis on seda võimatu saavutada. Küll aga Prantsusmaal elades hakkab ta igatsema seda, et Eestis teavad kõik kõiki ning kuna eestlased on väike rahvus, oleme me ka väga kokkuhoidvad. Praeguste Ukraina sündmuste taustal oli Eia mõtteid Eesti kohta väga hingekosutav lugeda.

     Raamatu lõpus pöördub Eia Eestisse tagasi, kuna see tundub asjade loomulik käik. Ema jääb haigeks, vend saab lapse ja Eia mõtleb, et mida tema veel siin teeb.

        Prantslased ütlevad Eia kohta kõik, et ta on nagu joie de vivre ehk eesti keeles elurõõm. Ta leiab igas asjas ainult positiivset ning sellest raamatust õhkus väga palju selliseid hetki, kus Eia on lihtsalt üdini rõõmujoovastuses ning miski ei saa tema „mulli“ lõhkuda. Tänu sellele on Eiale osaks saanud ka väga palju kihvte mälestusi.

        Tahtsin seda raamatut ka selle pärast lugeda, et teadsin, et saan sealt kindlasti vähemalt mingil määral prantuse keelset sõnavõra, mis kohe kindlasti mööda külgi maha ei jookse. Eks ma õppisin nii mõndagi, nagu näiteks, et hapukoor on crème fraîche, veston on jakk jne. Vahepeal sain ka autorile prantsuse keele kohta ninanipsu anda. Näiteks ütles autor, et nii paljud prantsuse keelsed sõnad on inglise keelest tulnud, mistõttu neist on lihtne aru saada. Tegelikult tean aga ka mina, et prantsuse keel oli enne inglise keelt ning sarnanevad sõnad on tulnud ikka prantsuse keelest. Tundsin ennast ikka targana küll J

        Kuigi tarkust sain juurde ka keele kohta, õppisin peamiselt ikka Prantsusmaa enda kohta. Prantsusmaa inimeste, Prantsuse kirjanike, Prantsuse teatri, Prantsuse ajaloo ning Prantsusmaa õhustiku kohta. Nägin seda riiki tõesti hoopis teisest küljest.

       Muidugi soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes on Prantsusmaast huvitatud, kuid samas pole vaja kohe meelt heita, kui sa pole üks neist. Autor on noor ning tegelikult räägib see raamat ka väga palju eneseotsingutest ning samal ajal elu nautimisest. See teema ei jäta ühtegi teismeealist külmaks J 

 

Kirjandusklubi vol 3

Kirjandusklubi vol 3
Aeg ja koht: 17 jaanuar pool üks, kooli puhvetis
Osalejad: Johanna, Nell, Annabel V
Raamatu autor ja pealkiri: "Ööloom" Kate Thompson
Võtmeteemad:
-Kõik eksisteeriv ei pea olema alati seletatav ja loogiline. Näiteks raamatus käis öösel Bobby väikse venna Dennise sõnul ringi üks väike haldjas.
-Kunagi pole liiga hilja uuesti alustada. Peab olema ainult tahtejõudu. Näiteks Bobbyl tahtejõud alguses, ta ei näinud teisi valikuid ning uusi võimalusi. Ta soovis vaid vana elu tagasi. Võttis palju sündmusi, dilemmasid ning aega, enne kui Bobby tõeliselt aru sai, mida ta soovib.
- Kõik juhtub põhjusega. Saatus mängib sulle alati vingerpusse, aga ainult selleks, et sa tuleksid välja tugevamana kui iial varem. Vahest tundub, et mingil asjal ei olegi mõtet. Näiteks Bobbyl kulus päris kaua aega, et saada aru, et Clare'i kolimine ei olnud mõeldud tema karistuse,  vaid edasi arendamisena.
Võtmestseenid:
-Majja kolimine. Kui seda maja poleks olnud, siis oleks Bobby ilmselt jätkanud sama tee edasi rühkimist. Oleks pidanud juhtuma väga  suur asja, mis oleks pannud Bobby kahtlema tema tegude õigsuses. Kogu lugu keerles maja müsteeriumi ümber.
-Tööle minek. Esmalt läks Bobby tööle sunniviisil, kuid hiljem avastas ta, ennast korduvalt olukorrast, kus ta oleks võinud vabalt töötegemise peatada, kuid ta ei teinud seda. Sest esimest kord elus sai talle miski tõeliselt oluliseks. Ta tundis, et teeb viimaks midagi olulist ning vajaliku. Sellel tegevusel on sügavam eesmärk, kui näiteks autode varastamisel.
-Päeviku leidmine. See leid andis tõestust Bobby kartustele. Samuti õpetas see leid Bobbyle, et kõik ei sõltu, sellest mida sina korda saadad  ning kõik ei pruugi olla sinu kontrolli all. See päevik mängis suurt rolli Bobby elus. Enne leidu ei tunnistanud Bobby endale, kui palju ta oma emast ja vennast hoolib. Ta leidis neis alati halba. Kuid kartus teiste inimeste pärast, tõi välja mõned isikuomadused, mis olid enne sügavale endasse maha maetud ning peidetud. Minu meelest arvas Bobby, et perest hoolimine teeb ning paneb ta paistma nõrgana.
Vōtmekarakterid
Bobby- ta oli peategelane ning kogu raamat oli kirjutatud tema silme läbi. Bobby rääkis raamatus oma mōtetest ja tunnetest, mis alguses olid negatiivsed, agresiivsed ning sōjakad. Kuid lōpu poole muutusid need positiivsemateks ning hoolivamateks. Kogu raamat oligi tema teekond tema sisemise mina leidmisel.
PJ- Ainus, mis pani Bobby alguses  kahtlema tema valikutes, oli PJ. PJ sütitas tulukese ning külvas seemne Bobby pimedas ning elutus maailmas. Viimaks hakkas paistma valgus Bobby tumedas tunnelis.

Matt- Kuigi PJ külvas seemne, oli Matt see, kes andis viimase tõuke Bobby nö "taime" ehk elu teekonna kasvamisele. Tänu Matti abistavale käiele, suutis Bobby oma sisemuses langetada otsuse juba siis, kui ta esimest korda Mattiga töötas.

Vōtmesümbolid-
Haldjas- raamat algas ja lōppes haldjatega. Haldjad ja kōik sellega seonduv teema läbis tervet raamatut.
Auto- autod olid Bobby elus väga tähtsal kohal. Raamatu alguses Bobby varastas ning lõhkus autosid, ent lōpus parandas neid. See seik ytleb nii mōndagi tema eluteekonna kohta. Kuigi tegelikult naases lōplikult Bobby sellepärast, et sai aru, kuhu ta kuulub. Kuid raamatus lōpus tōi Bobby PJ-le naasmise põhjuseks selle, et tal jäi auto raha tagasi teenimata.
Roheline kauss- See on selge sümbol kompromissist ning mütoloogiast. Raamatu alguses polnud ju inimestel väga palju tõendeid haldjatest. Kuid nad siiski uskusid, et just see päästab neid haldjate pahameelest
Dünamomeetriline vōti- see vōti suutis lahti keerata teatud mutreid ja neid uuesti kokku panna. Sama lugu oli ka tema eluga, ta vōttis oma elu tykkideks, selleks et elu paremini kokku panna.
Neliteist- neliteist oli raamatus sümboolne number. Kui Bobby syndis, oli ta 14, raamatu loo ajal oli Bobby ise 14 ning raamatu lōpus oli Dennis 14. Maagiline.

Kysimused vōi teemad, mis tekitasid arutelu:
Arutelu nõudsid mōned teemad. Näiteks olime erinevatel arvamustel selle osas, et kes mängis suuremat rolli Bobby alateadvusliku otsuse langetamist kas PJ vōi Matt? Lōpus nõustusime, et PJ oli käivitav mootor  ning Matt lōplik otsuse langetaja.
Samuti tekitas kysimuse see, et kas Bobby ema sai tōesti lapse 14 aastaselt? Äkki kasutati teda ära vōi polnudki Bobby ema, tema bioloogiline ema.
Veel tekitas arutelu, et kas Bobby majas varem elanud paar tõesti tappis oma lapse vōi vahetati laps haldjalapsega ära.

Kirjandusklubi kokkuvōte:
Selles kirjandusklubis vedas mul kindlasti kaaslastega, kuna meie mõtted olid küll põhimõtteliselt sarnased, kuid siiski täiendasime üksteist. Harmoonia oli väga hea. See kirjandusklubi kukkus välja kuidagi sügavam kui eelmised. Ehk oli see kinni küsimuste rohkuses. See kirjandusklubi pani mind seda raamatut erinevatest külgedesr nägema.

Ööloom

                                                         Ööloom

                                                                 Kate Thompson

 

Seda raamatut asusin lugema kohe pärast talvevaheaega. Lugemiseks oli mul aega alla nädala, kuid õnneks libisesid leheküljed kiirelt mööda. Mõne raamatu puhul on minu jaoks hädavajalik vahepeal raamatu lugemine katkestada ning mõelda natuke selle raamatu mõtte üle. Ma ei ütleks, et „Ööloom“ oli pealiskaudne raamat, kuid siiski läks lugemine päris hõlpsalt.

Raamatu peategelaseks oli 14-aastane poiss Bobby, kelle elu oli päris halvale teele veerenud. Talle pakkusid huvi pisivargused, kuid samuti meeldis talle autode varastamine ning siis nende puruks kihutamine. Tal oli pidevalt sekeldusi politseiga. Ka Bobby pere jaoks olid rasked ajad, kuna pere finantsiline olukord polnud just kiita ja ema vaevles pidevalt laenude käes. Ema lahendus tekkinud olukordadele oli kolida koos väikevenna Dennisega Dublin’ist eemale Clare’i. Bobby oli aga juba enne kohale jõudmist otsuse langetanud- tema sinna ei kavatsenud jääda. Kohale jõudes selgusid huvitavad legendid majas eelnevalt elanud paarikese kohta-väidetavalt oli nende endi laps sattunud vahetusse haldjalapsega ning paar oli siis haldjalapse tapnud.

Maja eelmine elanik oli päevapealt majast lahkunud, jättes kõik vara majja. Ka auto oli temast maha jäänud. Bobby üritas majast kohe koos autoga põgeneda. Põgeneda ta küll suutis, kuid plaan läks luhta seetõttu, et Bobby kambajõmm sõitis auto puruks. Pärast koju naasmist pidi Bobby hakkama katkise auto eest tööl käima. Tema tööandjaks sai maja rentnik. Alguses tegi Bobby tööd sunniviisil,  kuid hiljem mõistis, et ta teeb lõpuks ometi midagi kasulikku ning edasiviivat ning ta hakkas töötamist nautima. Eriti meeldis talle rentniku vanema pojaga autosid parandada. Autod olid Bobby kirg ning poisi arengut iseloomustas hästi fakt, et raamatu alguses Bobby varastas ning lõhkus autosid,kuid hiljem parandas. Sama lugu oli ka tema eluga.

Raamatu lõpupoole leidis Bobby maja eelmise elaniku Larsi päeviku, mis omakorda viis nii selleni, et Bobby hakkas haldjast uskuma ning pelgama, kui ka selleni, et politsei leidis Larsi surnukeha. Ekspertiisis selguses, et tapja oli keegi väike inimene, seega seesamune haldjas.

Raamat lõppes epiloogiga sellest, kuidas Bobby väike vend oli juba 14-aastaseks sirgunud ning kuidas nad viibisid samas Clare’i rajoonis ning Bobby näitas Dennisele enda jaoks väga sümboolset mutrivõtit.

Raamat lõppes tõesti päris äkiliselt ning palju küsimusi jäi õhku. Raamatut lugedes ei tajunud ma niiväga neid sügavaid mõtteid, mis olid raamatu sisse märkamatult põimitud. Näiteks kasvõi selle dünamomeetrilise mutrivõtme tähendus jäi mulle selgusetuks, kuid hiljem vaatasin asju nii, et see vōti suutis lahti keerata teatud mutreid ja neid uuesti kokku panna. Sama lugu oli ka tema eluga, ta vōttis oma elu tykkideks, selleks et elu paremini kokku panna. See võti sümboliseeris tema jaoks tähtsat otsust, nimelt, et ta soovib olla parandaja mitte lõhkuja ning et ta ei taha enam halvale teele minna. Samuti oli raamatus veel palju kõnekaid seikasid, nagu näiteks, kuidas Bobby otsustas järjekordse põgenemise katkestada, sest ta tundis hirmu oma pereliikmete pärast. See näitas, et kuigi Bobby väliselt ei hoolinud oma perest, siis tegelikult oli ta nende nimel valmis palju enamaks, kui ta endile tunnistas.

Raamatu peamine mõte oli minu meelest, et kõik juhtub põhjusega. Vahest me ei saagi aru, miks saatus otsustas nii või naa. Kuid kõigel on oma eesmärk, ning see eesmärk on muuta sind pärast igat katsumust rikkamaks ning tugevamaks. Isegi kui nii alguses ei tundu.