Ööloom

                                                         Ööloom

                                                                 Kate Thompson

 

Seda raamatut asusin lugema kohe pärast talvevaheaega. Lugemiseks oli mul aega alla nädala, kuid õnneks libisesid leheküljed kiirelt mööda. Mõne raamatu puhul on minu jaoks hädavajalik vahepeal raamatu lugemine katkestada ning mõelda natuke selle raamatu mõtte üle. Ma ei ütleks, et „Ööloom“ oli pealiskaudne raamat, kuid siiski läks lugemine päris hõlpsalt.

Raamatu peategelaseks oli 14-aastane poiss Bobby, kelle elu oli päris halvale teele veerenud. Talle pakkusid huvi pisivargused, kuid samuti meeldis talle autode varastamine ning siis nende puruks kihutamine. Tal oli pidevalt sekeldusi politseiga. Ka Bobby pere jaoks olid rasked ajad, kuna pere finantsiline olukord polnud just kiita ja ema vaevles pidevalt laenude käes. Ema lahendus tekkinud olukordadele oli kolida koos väikevenna Dennisega Dublin’ist eemale Clare’i. Bobby oli aga juba enne kohale jõudmist otsuse langetanud- tema sinna ei kavatsenud jääda. Kohale jõudes selgusid huvitavad legendid majas eelnevalt elanud paarikese kohta-väidetavalt oli nende endi laps sattunud vahetusse haldjalapsega ning paar oli siis haldjalapse tapnud.

Maja eelmine elanik oli päevapealt majast lahkunud, jättes kõik vara majja. Ka auto oli temast maha jäänud. Bobby üritas majast kohe koos autoga põgeneda. Põgeneda ta küll suutis, kuid plaan läks luhta seetõttu, et Bobby kambajõmm sõitis auto puruks. Pärast koju naasmist pidi Bobby hakkama katkise auto eest tööl käima. Tema tööandjaks sai maja rentnik. Alguses tegi Bobby tööd sunniviisil,  kuid hiljem mõistis, et ta teeb lõpuks ometi midagi kasulikku ning edasiviivat ning ta hakkas töötamist nautima. Eriti meeldis talle rentniku vanema pojaga autosid parandada. Autod olid Bobby kirg ning poisi arengut iseloomustas hästi fakt, et raamatu alguses Bobby varastas ning lõhkus autosid,kuid hiljem parandas. Sama lugu oli ka tema eluga.

Raamatu lõpupoole leidis Bobby maja eelmise elaniku Larsi päeviku, mis omakorda viis nii selleni, et Bobby hakkas haldjast uskuma ning pelgama, kui ka selleni, et politsei leidis Larsi surnukeha. Ekspertiisis selguses, et tapja oli keegi väike inimene, seega seesamune haldjas.

Raamat lõppes epiloogiga sellest, kuidas Bobby väike vend oli juba 14-aastaseks sirgunud ning kuidas nad viibisid samas Clare’i rajoonis ning Bobby näitas Dennisele enda jaoks väga sümboolset mutrivõtit.

Raamat lõppes tõesti päris äkiliselt ning palju küsimusi jäi õhku. Raamatut lugedes ei tajunud ma niiväga neid sügavaid mõtteid, mis olid raamatu sisse märkamatult põimitud. Näiteks kasvõi selle dünamomeetrilise mutrivõtme tähendus jäi mulle selgusetuks, kuid hiljem vaatasin asju nii, et see vōti suutis lahti keerata teatud mutreid ja neid uuesti kokku panna. Sama lugu oli ka tema eluga, ta vōttis oma elu tykkideks, selleks et elu paremini kokku panna. See võti sümboliseeris tema jaoks tähtsat otsust, nimelt, et ta soovib olla parandaja mitte lõhkuja ning et ta ei taha enam halvale teele minna. Samuti oli raamatus veel palju kõnekaid seikasid, nagu näiteks, kuidas Bobby otsustas järjekordse põgenemise katkestada, sest ta tundis hirmu oma pereliikmete pärast. See näitas, et kuigi Bobby väliselt ei hoolinud oma perest, siis tegelikult oli ta nende nimel valmis palju enamaks, kui ta endile tunnistas.

Raamatu peamine mõte oli minu meelest, et kõik juhtub põhjusega. Vahest me ei saagi aru, miks saatus otsustas nii või naa. Kuid kõigel on oma eesmärk, ning see eesmärk on muuta sind pärast igat katsumust rikkamaks ning tugevamaks. Isegi kui nii alguses ei tundu.