Kirjandus klubi vol. 1

Kirjandusklubi 

Koht ja aeg: Rocca al Mare Kooli puhvet, kell 9

Kirjandusklubis osalejad:  Johanna, Nora, Katariina

Raamatu autor ja pealkiri: Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“

Võtmeteemad:

-Üks suuremaid teemasid oli perekondlikud diskussioonid ja situatsioonid. Igast raamatus olevast   lõigust, mis rääkis perekonnast, kumas läbi aina rohkem kõikide perekonna liikmete karakterid. Eriti meeldis mulle kerge huumor, millega Gerald oma peret kirjeldas.

-Teine suur teema oli looduse ja loomade tundma õppimine. Peamiselt kajastus see Gerry peal, kellele pakkus loodus kohe eriti huvi.

Võtmestseenid:

-Kohtumine Theodoresega. Kui George’il poleks just sellel hetkel külalist olnud, kui Gerry otsustas  majja sisse joosta, siis oleks võinud raamat hoopis teisti kulgeda. Kuigi Gerry õpetajad alatasa vahetused, jäi tema tõeliseks mentoriks ikka Theodores.

-Otsustav stseen, mis pani aluse kogu raamatu tegevuskäigule oli kolida Korfule. Selle otsustava (võib-olla ka veidi rutaka) otsuse tegi Larry ning tundus kogu raamatu vältel omasid Larry arvamused väga suurt mõjuvõimu.

-Kolimised olid samuti ühed raamatu võtmestseenidest. Tänu kolimisele toimus pidev keskkonnavahetus, mis võimaldas Gerryl õppida loodust paremini tundma. Poiss sai loodusest paremini aru, sest uuris väga erinevaid piirkondi ja sai juba varases nooruses aru looduse mitmekesisusest.

Võtmekarakterid:

-Gerry, kelle lapsepõlvest peamiselt raamat rääkis ning kelle silme läbi raamat oli kirjutatud.

-Koer Roger, kes oli kaasatud peaaegu igasse tegevusse, mis raamatus aset leidis. Roger oli tihti Gerryle rohkem toeks kui poisi pere. Küll aga selles ei saa süüdistada pere, pigem oli see Gerry enda otsus veidi eraklikult üles kasvada.

-Perekond, kelle ühised arutelud ning tegutsemised olid minu meelest selle raamatu pärl tänu oma humoorikale võtmele.

Püstitatud küsimused:

-Kas Gerry suhtus loodusesse sama innukalt ka pärast Korfult lahkumist?

-Kas tõesti KÕIK need sündmused, mis raamatus juhtusid, toimusid ka päriselt?

Kirjandusklubi kokkuvõte:

Kirjandusklubi juures meeldis mulle väga selle teistmoodi õhkkond . Olime paigutatud väikestesse laudadesse ning meile pakuti teed ning küpsiseid. Tekkis tunne nagu oleksin Jüri Üdi klubis. Ja kuna ma tundsin end nagu oleksin Jüri Üdi klubis, siis mõtlesin, et ka minu mõttekäigud ja arvamused peaksid olema vastavalt väärikad. Selliste mõtete peale tulen vist küll ainult mina.. Kui nüüd rääkida Kirjandusklubi sisulisest poolest, siis on see klubi minu meelest väga huvitav ning vajalik täiendus loetud raamatute ülemõtisklemisele. Nimelt, kui me kõik eraldi oma blogisid täidame, siis ei jõua meieni ju teiste laste mõtted raamatute kohta. Nii saame aga oma teadmisi täiendada, kuulates mõnusas õhkkonnas ka teiste mõtteid.

Minu pere ja muud loomad

                                        Minu pere ja muud loomad

                                                               Gerald Durrell

   Varsti jõudis kätte see kardetud hetk. Pidin hakkama tegelema teosega, mille lugemist ma nii pikalt edasi olin lükanud. Nimelt olin seda raamatut juba umbes 10-aastaselt lugema hakanud, kuid siis osustasin lugemise pooleli jätta tuues põhjuseks igavuse. Vahest, kui olen raamat riiulis märganud, olen ikka mõelnud, et peaks ta käsile võtma. Kunagi pole aga „õiget“ momenti tulnud. Tavaliselt meeldib mulle raamatud lõpuni lugeda järjest, ilma vahepeal midagi pooleli jätmata.  Sellepärast see raamat mind väikest viisi piinaski. Kuid lõpuks jõudis ka see „õige“ hetk. Tegelikult oleksin hoopis meelsamini lugenud „Anne Franki päevikuid“, aga ma lausa sundisin ennast selle raamatu kasuks valima.

      Raamat räägib siis lühidalt (kuna eelnevalt olen sisututvustustega liiale läinud) sellest, kuidas üks viieliikmeline pere otsustab kolida Korfule ning nende seiklustest, äpardustest ning loodusretkedest, mis seal juhtuvad

   „Minu pere ja muud loomad“ alguse kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda. Mind võlusid kohe raamatus tegutsevad tegelaste karakterid. Kuidas nad alatasa vaidlesid ning üritasid kõik oma arvamust kuuldavaks teha. Olen alati mõelnud, kuidas võiks olla ühe suure pere liige. Eriti meeldis mulle Larry, kuna tal oli alatasa midagi öelda ning enamjaolt rääkis ta veel tarka juttu ka. Samuti on tema ütlemised tihti umbes sama tabavad, kui raamatu pealkiri, mis muide on „Minu pere ja muud loomad“. Kusjuures see pealkiri oligi üks asi, miks ma väiksemana otsustasin raamatut lugema hakata.

      Raamatus oli päris palju pikki kirjeldusi loomadest. Mulle oleks meeldinud, kui oleks kirjeldatud ehk veel rohkem Korfu saare õhkkonda ja üldist looduslikku pilti ning võib-olla ka veidi Korfu kultuurilist poolt. See oleks olnud efektsem ning loonud mulle selgemalt pildi Korfust. Võiks ju mõelda, et kõike need loomade kirjeldused andsidki kokku ühe suure kirjelduse Korfust, kuid tegelikult olid paljud kirjeldused selliste roomajate kohta, mida võib leiduda ka teistel maadel peale Korfu. Eks ikka raamatusse mahtus ka üldiseid andmeid Korfu kohta, kuid kui see oleks minu valida olnud, oleksin Korfut lugejatele teisiti edasi toonud, kuid eks see on kirjaniku enda valik.

     Natuke häguseks jäi minu jaoks see ajastu, millal raamatu tegevus aset võttis. Minul oli küll hoopis teistsugune ettekujutus 30-ndatest, kui raamatus väja tuli. Üheltpoolt kirjeldas raamat lihtsat maaelu, mis paistiski üsna sarnane minu ettekujutusele. Kuid siis tulid üsna tihti jutuks, autod, voorimehed, päikseõlid, pritsiautod. Ka mina arvasin, et sellised asjad olid juba leiutatud, kuid raamatus paistsid nad ikka üsna levinud või oli pere lihtsalt nii rikas... Ühesõnaga, kui raamat oleks veidi teisiti üles ehitatud, oleksin ilmselt ka ajaloolise õppetunni saanud.  Ja häguseks jäi ka pere finantsiline olukord. Meest nagu peres polnud, kuid pere sai kolida Korfule ning seal veel kolm korda maja vahetada. Vot see küsimus piinas mind küll lugedes korduvalt.

     Tegelikult ootasin, et raamat tuleb igavam, sest just selline mulje mulle jäi, kui väiksena seda lugesin. Raamatu lõpu päästsid ja tegid lausa nauditavaks igasugused perekondlikud diskussioonid, mis olid vahepeal täitsa koomilised. Need olid ääretult turgutavad pärast selliseid loodusõpetuse tunde. Lõpust oleksin tahtnud rohkem teada saada selle müstilise mõrvari Kostise kohta. Küllap tuleb selleks lugeda läbi triloogia järgmine raamat.

    Minu meelest oli Gerald Durrellist päris julge luua selline raamat, mis kategoriseerub siiski juturaamatu alla, kuid mis lõpuni koguaeg huvitav saab olla, vähemalt minu arvates, ainult loodusteadlase meelest. Kuid samas, mis muu siin maailmas edu toob, kui iseendaks jäämine.  Kui hakata mõtlema, mis võiks massidele meeldida, siis ei pruugi just kaugele jõuda. Tegelikult meeldib inimestele see, kui kirjanik võimalikult ausalt kirjutab. Ning see ongi põhjus, miks ma sellest raamatust lugu pean, isegi kui mulle looduskirjeldused võib-olla just niiväga ei meeldinud. Niiet võib-olla mina jätaks mõningad looduskirjeldused kirjutamata, kuid ausus millega Durrell kirjutab, ongi paeluv.

   Saan aru, et see raamat on üheks klassikuks kujunenud, mida on lugenud mitmed põlvkonnad. Avaldati see raamat 1956. aastal. Hakkasin siis mõtlema,  mis selles raamatus õigupoolest  leiti ja jõudsin järeldusele, et võib-olla just need looduskirjeldused, mis mulle väga ei meeldinud olidki selle loo fenomeniks. Tol ajal polnud ju ometi nii internetti ning telereid, kus saaks kõike meie ümber toimuvat nii kättesaadavalt jälgida. Sellepärast hindasidki inimesed selle raamatu üksikasjalikke kirjeldusi. Need manasid täielikult loetuna silme ette imelise kujutluspildi.

  Väga avaldas mulle muljet see, kui noorelt hakkas Gerald oma unistuste poole püüdlema. Eks sellele aitasid kaasa ka paljud asjaolud, näiteks see, et pere otsustas kolida sellise lopsaka loodusega elukohta. Tulles tagasi teema juurde: ma arvan, et liiga paljud noored tõmbavad endale selge piiri, kust maalt nad võivad hakata teatud asju uurima. Kuid mõelgem! Mida varem hakata unistuste poole püüdlema, seda varem saavutate oma unistuste saavutused ning tõeneäoliselt püstitate endale üsna pea uusi eesmärke. Tunnistan, et ka mina olen mõelnud niimoodi: „Ahh, tahaks küll kunagi advokaadiks saada, aga ma olen ju ometi liiga noor, et kohe praegu midagi ette võtta. Väitlusringidesse saavad ainult keskkooli õpilased sissse“. Kuid tõde on see, et kõik on võimalik, kui selle nimel ei kardeta vaeva näha. Ma ei tea, kas asi on tõesti selles raamatus või on see lihtsalt kokkusattumus, kuid just seda raamatut lugema hakates olen ma hakanud tegelema mind huvitavate teemadega, millega ma eelnevalt pole midagi ette võtnud. Näiteks liitusin just nüüd meie kooli väitlusklubiga. See võikski olla üks loo moraalidest: ära lase võimalusi mööda ja ära karda pürgida oma unistuste poole juba varakult. Samuti ära karda riskida ning ennast tõestada nagu näiteks Gerry pidi pidevalt end oma perele tõestama. Paljud ei uskunud, et selline haritud härrasmees nagu Theodores kulutaks oma aega 10-aastase poisikluti peale. Kuid Gerald tõestas vastupidist, ta oli juba ennast eelnevalt harinud ning tal oli samuti palju huvitavat öelda ning sellepärast vaevus Theodores ka noorukest kuulama.

   Kokkuvõttes arvan ma, et see raamat on klassika ning igaüks võiks seda lugeda, isegi siis, kui loodus võib-olla nii väga ei huvita. Kuid loodushuvilistele on see veel eriti super raamat. Soovitan kõigile J

Müürililleks olemise iseärasused

Müürililleks olemise iseärasused

                                                                        Stephen Chbosky

         See on teine raamat, mida ma sellel suvel lugesin. Raamat rääkis poisist nimega Charlie, kes on kaotanud oma tädi ja parima sõbra. Charliel pole pea ühtegi sõpra ning ta eelistab pigem teiste elusid märgata ja jälgida, kui ise oma elu elada. Charliele meeldib elu üle vahest ehk isegi liialt mõtiskleda. Kuid uues koolis kohtub Charlie oma kirjanduse õpetaja Billiga ning sõprade Sami ja Patrickuga. Nemad soovitavad Charliel elust „osa võtta“ ning tänu neile ning nende soovitustele rikastub Charlie mõttemaailm kõvasti ning Charlie näeb nüüd asju ka teisest vaatevinklist. Raamatus hakkab Charliele meeldima Samantha, kuid ta ei soovi midagi ette võtta, sest ta kardab. Ta kardab äraütlemist. Ta kardab sõpruse rikkumist. Ning lisaks ütles Sam talle loo alguses, et sellest ei saa asja. Kuid raamatu lõpus heidab Sam talle ette, et ta ei tegutse nii nagu ta sooviks ja ei ole tema ise,  vaid mõtleb kõige üle liialt palju.

         Terve raamatu vältel räägib Charlie oma surnud tädist ainult kõige paremat.  Tema tädi oli Charlie usaldusisik, ainuke, kes Charliet tõeliselt mõistis. Kuid raamatu lõpus meenub Charlile, et tema tädi kasutas teda ära. Kõik on selle avastuse peale maruvihased, kuid Charlie ise. Ta arvab, et pole mõtet tädit süüdistada, sest kui juba süüdistama hakata, siis peab süüdistama meest, kes kunagi tädi ära kasutas ning lõppkokkuvõttes peab süüdistama siis ka Jumalat, et ta lasi kõigel halval juhtuda. Kuid süüdistamine ei aita millelegi kaasa. Küll aga pidi Charliel kindlasti väga raske olema, sest see on kindlasti kohutav tunne, kui keegi, keda sa tõeliselt usaldad otsustab sinuga nii käituda. Ning ka see tegi asja raskemaks, et Charliele meenus juhtunu alles nii hilja. Charlie paigutati pärast kohutava mälestuse meenumist haiglasse. Poisi vaimne tervis oli täiesti korrast ära.

  Kindlasti arvan ma, et Charlie oli raamatus erakordselt hea inimene. Kui Sam läks oma poisist lahku, siis ei mõelnudki Charlie selle peale, et võiks nüüd ise hakata Samile meeldima. Charlie keskendus vaid Sami eest hoolitsemisele. Selliseid näiteid oli raamatus hulganisti veel.

     Charliel on erakordne võime raamatuid analüüsida. Ning õpetaja Bill märkab tema erakordseid andeid seoses kirjandusega ning näeb temas potensiaalset kirjanikku. Just sellepärast annab Bill Charliele lisakirjandust lugemiseks. Ning hiljem räägib Bill Charliele, et ta tegi seda ainult sellepärast, et ka poiss ise aimaks kui andekas ning tark ta on. Billile läks Charlie väga südamesse. Ehk oli see sellepärast, et ta nägi Charlies ennast nooremana. Ma usun, et igal õpetajal on see üks õpilane, kes on tema jaoks eriti eriline ning südamelähedane.

      Raamatus oli toodud esile selline lugu, mis mulle väga meeldis ning mida ma sooviks tsiteerida. „Aga nagu selles loos, mida arst mulle rääkis, loos kahest vennast, kelle isa oli alkohoolik. Ühest vennast sai edukas puusepp, kes ei võtnud tilkagi. Teisest sai sama suur joodik kui nende isa oli olnud. Kui esimeselt vennalt küsiti, miks ta ei joo, vastas ta, et kui ta oli näinud, mida see tema isaga tegi, ei tahtnud ta alkoholi kunagi isegi mitte proovida. Ja kui teiselt vennalt küsiti, vastas too, et ta arvab, et õppis juba isa süles jooma.“ Ma arvan, et see, kust me tuleme mängib väga suurt rolli, kuid lõppkokkuvõttes kujundame me ise oma tuleviku.

     See raamat avaldas mulle väga muljet. Kindlasti tahan seda tulevikus, vanemana veel lugeda, kuna usun, et siis omandab see mulle teistsuguse tähenduse ning ma saan sellest teisiti aru.

   Ma arvan, et sellest raamatust saab väga palju õppida, kuid peamine õppetund oli see, et tuleb jääda iseendaks ning elada elu täiel rinnal.

       

            

Õnneteraapia

                       Õnneteraapia

                                                     Matthew Quick

    

        Sellel suvel valisin võrkkiiges lugemiseks Matthew Quicki raamatu. Raamatu avastasin puhtjuhuslikult siis, kui läksin raamatupoodi tegelikult hoopis Stephen Chobsky raamatut otsima. Otsustasin kohe kaasa võtta ka selle raamatu, kuna olin filmi varem näinud ja see avaldas mulle väga muljet. Arvasin, et ilmselt meeldiks mulle raamat veelgi rohkem. Ja mul oli õigus.

     Raamat rääkis mehest nimega Pat, kes muutus vaimselt ebastabiilseks pärast seda, kui tema naine teda pettis. Ta peksis naise armukest jõhkralt ja ta paigutati vaimuhaiglasse. Enda meelest viibis Pat seal vaid mõned kuud, kuid tegelikult oli ta seal üle kolme aasta. Vaimuhaiglas läks osa tema mälust kaduma ja ta ei mäleta, mis oli tema ja ta naise vahel juhtunud. Ta arvab lihtsalt, et neil on lahusoleku aeg, sest Pat ise polnud hea abikaasa ja kui ta ennast parandab, saab kõik korda. Nimelt arvab ta, et tema elu on nüüdsest film, mille on lavastanud Jumal ning kui Pat kõvasti pingutab paremaks inimeseks saamise poole, siis Jumal kingib filmile õnneliku lõpu. Haiglast pääsedes hakkab Pat kõvasti trenni tegema ja püüab ka  oma käitumist kontrollida. Ja seda kõike ta teeb ühel eesmärgil-saada tagasi oma naine  ja seega „Tema“ filmile õnnelik lõpp. Pati isa ei nõustu mehega rääkima ning Patil pole aimugi selle põhjusest. Tegelikult on Pati isal valus poega vaadata, kuna too on nii naiivne ning naine, kelle nimel poeg võitleb, on Patile haiget teinud. Mees aga haiget tegemist ei mäleta.

       Samal ajal kohtub Pat Tiffanyga, naisega, kes on samuti vaimselt ebastabiilne, sest  tunneb vastutust oma abikaasa surma ees, kuigi tegelikult see polnud tema süü. Tiffany mõistab kohe, et ta vajab Pati, sest nad mõlemad peavad kuidagi oma ellu tasakaalu ja selguse leidma ning ta arvab, et ta saab ka Patile abiks olla. Kuid Pat keeldub uskumast, et talle on seda vaja ja üritab hoopis Tiffanyst lahti saada.

        Raamatu lõpupoole sõlmib Tiffany Patiga kokkuleppe, et kui mees aitab tal tantsuvõistlused võita, siis hakkab ta vahendama Pati ja tema võõraks jäänud naise kirjavahetust. Ise Pat naisega otse suhelda ei saa, kuna naine võttis talle kohtust lähenemiskeelu. Pat nõustub kokkuleppega. Kokkuleppe tarvis pidi mees näiteks loobuma Ameerika jalgpalli vaatamisest, (mis tõi mehe oma perega vahepeal kokku ning tekitas ühtse) tunde. Pingutused kannavad vilja ning Pat ja Tiffany võidavad tantsuvõistluse ning Tiffany hakkab kirju vahendama. Kirjadest selgub, et naine ei taha Patiga enam abielus olla, kuid ta hindab mehe pingutusi muutuda ning hakkas Patiga suhtlema vaid sellepärast, et soovitada mehel oma eluga edasi minna, naine ise on uuesti abiellunud. Pat aga keeldub ka seda uskumast ja lepib naisega kokku kohtumise mere ääres, et kõik läbi rääkida. Naine küll ütleb, et ei tule, kuid see ei morjenda Pati. Kokkusaamise kohas jõuab kätte arusaamine, et naine ei kavatsegi tulla. Pat kirub Jumalat, et too ei tulnud talle vastu. Raamatu lõpus tunnistab Tiffany, et hoopis tema oli kõikide Pati eksnaise kirjade taga ja soovis vaid mehele pakkuda lõpetatuse tunnet. Alguses tunneb Pat ennast petetuna, kuid pärast mõistab, et Tiffany tegi seda vaid sellepärast, et on mehesse armunud.

    Raamat lõppeb nii, et Pat saabki oma õnneliku lõpu, kuid mitte sellise nagu ta ootas. Ta mõistab, et tema eksnaine poleks kunagi seisnud läbi kõigi nende raskuste, mille läbi Tiffany oli koos temaga seisnud. Lõpuks hakkas ta Tiffanyt väärtustama.

    Raamat erines filmist üsna palju. Alati on nii, et raamat on sisukam kui film, kuid antud juhul lõppes raamat ka hoopis teisiti. Filmi lõpus tahtis Pati eksnaine meest tagasi, kuid siis avastas Pat, et oli hoopis Tiffanysse armunud. Oli ka muid erinevusi, kuid see, et lõpp oli hoopis teistsugune, oli kõige olulisem. Kogu  lugu keerleski ju selle ümber, et kas Pati eksnaine võtab ta tagasi.

      Raamat lõppes nii, et Nikki oli juba uut elu alustanud ja puhtalt tänu sellele avastas Pat endale Tiffany. Mulle meeldib raamatu lõpp rohkem kui filmi oma. Puhtalt sellepärast, et elus ei lahene alati kõik nii, nagu me ootaks, eeldaks või sooviks. Kõik ei peagi õnnestuma, peaasi, et saad kuidagi teekonna käigus targemaks. Ma arvan, et just sellepärast, et päris elus ei lõppe kõik alati nii hästi, meeldibki inimestel lugeda raamatuid või vaadata filme, kus kõik laheneb. Miljonid inimesed põgenevad karmi reaalsuse eest üheks filmiseansiks. Ka mina usun, et kõik on võimalik. Aga seda raamatut lugedes õppisin, et kõik mis on võimalik, ei pruugi alati olla ka vajalik, edasiviiv ja kasulik. Vahest kui me oleme milleski väga kindlad, siis me ei taha näha teisi variante, mis tegelikult võivad osutada veelgi paremateks- täpselt nagu siin raamatus sai Pat endale lõpuks naise, kes mõistis mehe läbielamisi ja oskas teda toetada.

     Veel usun ma, et kõik juhtub põhjusega. Sellepärast pidigi Pat käima läbi selle raske teekonna oma naise tagasi saamiseks, et mõista, et ta võib ka teisiti õnnelikuks saada ning see, mida me arvame endale hea olevat, ei pruugi alati olla parim. Samuti muutus Pat intelligetntsemaks, sportlikumaks, sõbralikumaks ja tasakaalukamaks oma eksnaise pärast. Kuid nüüd soovib Pat ikka olla see parem mees, kuid hoopis iseenda heaolu pärast. Et ta saaks enda üle uhke olla. Ma arvan, et see on üks paljudest õppetundidest, mis Pat sai tänu sellele teekonnale.

        

Krabat

  

                                                 Krabat

                                                                         Otfried Preussler

 Kui tuulasin oma meile, et teada saada, mida tuleb seekord  lugema hakata, siis autori nime näinuna mõtlesin kohe, et miks  jälle „Väike nõid“ . Kuid siis  sain aru, et midagi siin ei klapi. Tegelikult oligi ainus klappiv lüli kirjanik. Eks see näitab vaid, et peaksin hakkama veidi rohkem pühenduma raamatute lugemisele ja elementaarsele üldharidusele. Sest  mulle tegelikult väga meeldib raamatuid lugeda, kuid aega on selleks viimasel ajal veidi väheks jäänud.  Kui nüüd  veidi raamatu üldmuljest veidi   rääkida, siis kaanest mulle küll mingit erilist muljet ei jäänud. Ausõna, ma peaaegu, et mite kunagi ei vaata raamatu kaant. Ma lihtsalt leian,  et see on minu jaoks ebahuvitav ja kindlasti mitte ei mõjuta kaas kuidagi minu muljet raamatust, kuigi vahel, kui tunnen, et kaanega on tõesti kümnesse pandud, siis eks ikka avaldan omalt poolt mõttes kujundajale või illustraatorile mõned kiidusõnad.

    Üldiselt ei pea ma vajalikuks  teha  pikka sisukokkuvõtet, kui terve klass loeb sama raamatut. Mulle tundub see lihtsalt kergema vastupanu teed minemisena, kui ei viitsita tõeliselt ja sügavalt raamatu üle mõelda. Sisukokkuvõte tuleb ju igal inimesel, küll mõningate erinevustega, suhteliselt sarnane, kuid arvan, et mõtted, mis raamatut lugedes tekivad, on kõigil  erinevad. Kuid lõppude lõpuks on see kõigi endi otsustada, mis nad kirjutada tahavad. Niisiis raamat rääkis sellest, kuidas Krabat sattus ühte veskisse tööle. Seal piitsutas teda kuri Mölder ehk Meister. Ka töö ise oli raske, kuid hulkur oli õnnelik, et vähemasti soe toit ja magamisase olid olemas. Hiljem avastas Krabat, et peale raske töö oli veskil veelgi suuremaid probleeme. Nimelt pidi igal uusaastaööl üks veskipoistest ära surema, kuna just sellise lepingu oli Meister vanakurjaga sõlminud. Nii-öelda „saagiks“ langesid need, kes olid Meistri arvates liiga süvenenud musta maagia õppimisse. Needust sai murda ainult nii, kui keegi tüdruk, kes veskipoissi väga armastab, läheb Meistri juurde poissi vabaks paluma. Neiu pidi läbima katse,  mida sai sooritada vaid läbi tõelise armastuse jõu ehk siis, kui sa muretsed kellegi teise pärastrohkem, kui oma elu pärast. Ja nii  läkski, armastus päästis kõik, sest armastuse võluvägi on kõigist tugevam.

    Mulle avaldas see raamat väga sügavat mõju. Ilmselt üks kõige erilisemaid raamatuid, mille on avastanud läbi kohustusliku kirjanduse.  Mäletan, et kui läksin raamatukokku, et  Krabat laenutada, siis poole tee peal Krabatini torkas mulle silma terve hulk klassikuid ja ma ohkasin igatsevalt. Millal tuleb see aeg, millal ka meie peame lugema nii öelda  „must-reade“? Selle all mõtlen ma näiteks Shakespeare, Hemingwayd ja Tolstoid. Olin veidi pettunud, et peab lugema raamatut, mis on lihtsalt üks paljudest. Kuid üllatusin positiivselt. Kindlasti ei saa  öelda, et lihtsalt sellepärast, et mulle see raamat meeldis,  tembeldaks ma ta kohe klassikute hulka. Ei, kindlasti mitte, pigem avaldas see raamat mulle muljet oma soojuse ja siirusega, mis oli peidetud müstilise ja veidi õudsa taustaloo taha. Ja kindlasti meeldis mulle raamat ka sellepärast, et mul polnud sellele mingeid ootusi.

   Veidi kahju, et see raamat oli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuna kahjuks jätsin raamatu lugemise viimasele minutile ning mulle ei tekkinud võimalust süveneda raamatusse võibolla nii põhjalikult, kui ma oleks soovinud. Süvenedes, oleks mulle raamat veelgi rohkem muljet avaldanud. Kuid samas on võimalus, et kui see poleks

kohustuslikus kirjanduses olnud, siis poleks ma seda kunagi avastanud.

      Arvan, et selles raamatus on midagi kõigile. Eks armastuse jõud ole ju iga vanuseastme raamatute läbiv või enim korduv teema.

52 põhjust vihata minu isa

                                                52 põhjust vihata minu isa

                                                         Jessica Brody

  See raamat räägib 18-aastasest Lexingtonist, kes on meeletult rikka ärihai Richard Larrabee tütar. Lexi peaks 18-aastaseks saades saama kätte 25 miljoni dollari väärtuselise usaldusfondi. Läheb hoopis nii, et Lexingtoni isa käsib tütrel aasta jooksul töötada viiekümnekahes madalapalgalises töökohas ning kui Lexi seda ei tee, ei saa ta kunagi oma usaldusfoni kätte. Kogu projekti mõte on selles, et Lexington saaks aru, kui raske teistel inimestel elus on ja kui vähesega peavad osad läbi saama. Projekti käigus peab Lexi läbima raskusi ja katsumusi.

Lexi ja ta isa saavad omavahel väga halvasti läbi, õigemini nad isegi ei räägi omavahel. Lexi arvas, et isa sundis teda nendes kohtades töötama, sest tahtis tüdrukut ärritada. Kuid tegelikult on asjalood nii, et Richard andis oma tütrele käsu neis kohtades töötada, sest täpselt 52 praegu väga kuulsat ja edukat inimest on alustanud väga väikese prestiižiga kohtadest ja Richard arvas, et nii võib edu tabada ka Lexit. Veel arvas Lexi, et põhjus, miks nad isaga omavahel ei suhtle, on selles, et Richard peab koguaeg tööd tegema. Tegelikult ei suuda Richard Lexiga suhelda, sest tüdruku ema oli alkohoolik ja vajas aega oma abikaasaga, mida Richardi tärkav äri talle ei võimaldanud ja lõpuks sai Lexiema purjuspäi tehtud autoõnnetuses surma. Nüüd tunneb isa, et see kõik oli tema süü. Ja siis, kui Lexington pärast suurt pidu(samuti ka joomist) ränka autoõnnetusse satub, ei kavatse Richard ka teist korda taluda oma pereliikme surma, mille on põhjustanud joomine .Ta pöörab selle tööde andmisega Lexile tegelikult tähelepanu ja veendub, et joomist enam ei oleks, kuna tüdruk peab kogu aeg töötama.

Lexi mäletab vaevu, milline ta ema oli, kuid talle on räägitud temast palju head. Varsti hakkabta kahlustama, et kas tema ema oli ikka selline nagu räägitakse ja kas tema pere oli enne ühtehoidev, sest praegu ei suhtle pereliikmed oma vahel üldse ja isa vahetab iga kahe aasta tagant naist. Kuid ka praegu tundub meediale, et neil on ideaalne pere.. Ma ei kujuta ette, kui raske on elada sellises lõhkises peres, kuiskäiakse ajakirjade jaoks pildistamas võltside naeratustega muster-perena, kus kõik on vaid teesklus. Isa äri jaoks on väga tähtis skandaale vältida ja jätta perest võimalikult hea mulje. Lexi ei usu enam mitte millegisse ja arvab, et iga tema isa samm on mõeldud tema vastu. Näiteks kui meedia sai haisu ninna Lexi töökohtadest, siis arvab tüdruk kohe, et tema isa on sellega lekkimisega seotud, sest ajakirjandusele jätab see juhtum isast väga hea mulje näidates teda hoolitseva isana, kes tahab muuta oma ärahellitatud tütrekorralikuks inimeseks. Tegelikult oli selle info lekitamine hoopis suhtekorraldajate töö.

Ka neid inimesi, kellel tundub pealtnäha väga lihtne ja ihaldusväärne elu, võivad vaevata suured raskused. Näiteks Larrabee pere lapsed ei saa praktiliselt üldse näha oma vanemaid, sest nood teevad koguaeg tööd, paparatsod luuravad aina maja ümber, noortele  on väga suured ootused ja iga väiksemgi tegu satub rambivalgusesse . Näiteks Lexi jääb alati oma väliselt musterisa ärahellitatud hädapätakaks, kes sõidab luksusautosid puruks. Ühes töökohas saab Lexi tuttavaks toreda perega ning tüdruk näeb esmakordselt, milline on tõeline pere ja saab aru, et põhjus, miks on selle pere maja tõeline kodu ja miks tema maja seda ei ole. Sest kodu on paik, kuhu sa tuled mitte sellepärast, mis seal ees ootab, vaid seepärast ,  kes seal on.

Erinevatest töödest oli raamatus päris koomilisi hetki. Näiteks pidi Lexi guugeldama, kuidas panna tolmuimejat tööle ning arvas siis, et kõik maasolevad riided tuleb masinasse imeda. Arvan, et Lexi muutus tänu töödele hoopis kogenumaks, kaastundlikumaks, arukamaks ja leidlikumaks ning ta sai aru, et kõige üle ei ole mõtet viriseda, vaid pigem mõelda ja tegutseda.Arvan, et raamatu mõte on selles, et me inimesi tudmata ning neist vaid vähest  infot omades, neid nii kergelt hukka ei mõistaks, sest me tegelikult ei tea, kui raske elu neil võib olla. Soovitan J

Prahihoovist kuningakotta-õnn või õnnetus?

Prahihoovist kuningakotta - õnn või õnnetus?

  

 Mida tähendab õnn? Kas õnn on tunne, mida saab saavutada raha ja ilusate asjadega? Või on see tunne, mida tekitab meile armastav pere, truu sõber või hoopis võimu adumine? Kuid kas on võimalik õnnelik olla, kui sa tead, et see õnn peaks kuuluma kellelegi teisele?

   Kui mõelda pinnapealselt, siis muidugi võiks arvata, et sattuda prahihoovist kuningakotta nii, et sa ei pea tegema midagi muud kui vaid vahetama ära mõned riided, on õnn. Kes meist poleks unistanud kõrgemast soost olemist? Võib mõelda, et eriti on printsiks saamine õnn kerjuse jaoks, kuna tema on pidanud terve elu enda eest võitlema. Järsku aga tehakse tema eest kõik ära. Lõpuks on tal rohkelt süüa, soe tuba ja ta ei pea enam oma südametunnistust piinama ja varastama.

   Järgmine asi, mis on positiivne kerjuse printsiks saamises, on see, et sa saad nii mõndagi teha lihtrahva jaoks. Prints, kes on sündinud kuninglikku perre, võib-olla ei mõtlegi abistamise peale, kuid võib arvata, et kerjusest prints mõtleb. On ju temagi korduvalt kogenud, kui raske on tänaval ellu jääda ja hakkama saada. Kerjus ei saa hakata riigikorda muutma, tema mõjuvõim on selleks liiga väike. Kuid prints, kes tulevikus saab kuningaks, aga küll.

   Tegelikult hämmastab mind see, kui palju me laseme end mõjutada inimeste positsioonist ja välimusest. Ka kerjuste seas võib olla palju heasüdamlikke, intelligentseid, abivalmeid, sotsiaalseid ja tarku inimesi. Tihti võib neil olla nii palju öelda, et kui vaid keegi vaevuks kuulama, siis saaksid võibolla nende ideed ka reaalsuseks. Püüan olla võimalikult eelarvamuste vaba, kuid tunnen end siiski mugavamalt viisakalt välja nägevate inimeste kui kerjuste seas – seega olen ikka üks tavaline inimene...  Arvan, et üks põhjus eelarvamusteks on see, et usume, et rikkad inimesed on kõvasti tööd rabanud nagu ka tegelikkuses võib olla, ja kerjused on lihtsalt oma vara maha mänginud või muul moel rumalasti kaotanud. Kuid unustame, et rikas inimene võib olla jõukas tänu oma päritolule nagu prints Edward, kes tegelikult pole oma positsiooni jaoks mitte eriti pingutanud. Või on kerjus hoopis kõvasti töötanud, kuid tema perega on olnud kaasas halb õnn ja on juhtunud mingi tragöödia, mille tagajärjel töökas pere kodutuks jäi.

     Mulle tundus, et ooperis ei tahtnudki lõpuks Tom kerjuseid, kelle hulgast ta tuli, enam aidata. Äkki ta sisimas tahtis, kuid sundis end vaikima, sest ka printse võidi riigikorrale vastuhakkamises süüdistada ja sellele järgnenuks karm karistus (oma mõtteid ja tundeid ei tohtinud lihtrahvas üldse avaldada).  Kuigi minu arvates on alati võimalik midagi teha. Öelda, et vaeste aitamine on võimatu, on minu meelest lihtsalt kergema vastupanu teed minek. Teisalt võis Tom oodata, kuni ta saab kuningaks, sest siis omab ta veel suuremat sõnaõigust ja siis saab ta hakata teostama oma ideid riigi suhtes. Kõige jubedam põhjus, miks Tom kerjuste heaks midagi teha ei tahtnud on see, et talle hakkas võim pähe. Ta hakkas nautima teenindatav olemist ja unustas, milline on see maailm, mis ümbritseb kuningalossi. Ta unustas, kus on tema juured. Talle hakkas meeldima inimeste tähelepanu ja hiilgus, kuigi ta teadis, et see on vale.

     Kuningakojas elamisel on hulganisti halbu külgi. Näiteks ei saanud sul olla hoolitsevat pere, kuna Henry VII oli arvatavasti liiga kiire riigi juhtimise ja naiste hukkamise ja uute võtmisega. Oma ema ei saanud kuningalossis Tomil samuti olla, kuna oma päris emaga ei saanud Tom kohtuda, sest naine polnud rüütliseisusest. Ka päris printsiema ei saanud tal olla, sest teadupärast Henry VII vahetas naisi väga kiire tempoga. Seega polnud Tomil kedagi usaldada, inimesed püüdsid ainult Tomile pugeda, et end ise kõrgemale upitada. Tom tundis ennast edvistavatest naistest ümbritsetuna ebamugavalt. Arvan, et see oli tema jaoks väga uudne. Ilmselt ei saanud Tom aru sellest, et osad pugevad inimesed sepitsesid tegelikult kurje plaane, kuidas noorukest poissi troonilt kukutada ja ise valitsema hakata(selline oli näiteks Edwardi onu Edward Seymour). Tom oli harjunud vaid prahihoovi ohtudega ehk sellega, et keegi tuleb sulle reaalselt kallale, kuid et keegi tema vastu vandenõud alustab, seda Tom ei osanud oodata. Salakavalus oli talle võõras. Seda, et keegi Tomist tõeliselt ei hoolinud, tõestab fakt, et keegi peale tema päris ema ei saanud aru, et tegelikult on Tom hoopis kerjus prahihoovist. Kõik, kes ka pugesid Tomi ees, kõigi jaoks oli Tom tegelikult võõras. Võõras, sest kumbki pool ei rääkinud sellest, mida nad tegelikult mõtlesid. Kogu see viisakus ja edvistamine polnud siiras ja sellel oli mingi eesmärk. Raske on nii elada, kui sul pole ühtegi inimest, keda sa saad lõpuni usaldada. Muidugi usaldas Tom oma ema, oleks ka veider olnud, kui poleks, sest ema ja lapse vaheline armastus on üks kõige tugevamaid ja soojemaid tundeid üldse.

     Kokkuvõttes arvan, et õnn on see, kui tunned end mugavalt  ja turvatult. Kui sa elad kuningalossis mingi kindla eesmärgiga (näiteks tahad vaeseid rohkem aidata), siis suudad mööda vaadata kuningakojas elamise miinustest. Sel juhul saab kuningalossis küll õnnelik olla. Kuid näiteks mina ei suudaks just nende võltside ja tagaplaanidega inimeste pärast kuningalossis elada. Seega minule oleks kuningakotta elama sattumine kindlasti õnnetus.