Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: Rocca al Mare kooli puhvet, kell pool 10

Osalejad: Johanna Järvekülg, Mariett Põime, Lisann Lumet

Raamatu autor ja pealkiri: John Green "Otsides Alaskat"

Võtmeteemad:

Iseenda leidmine- raamatus tegutsesid kõik noored inimesed, kes ei teadnud veel, mida nad tahavad või kes nad õigupoolest on. Läbi erinevate sündmuste ja katsumuste hakkasid nad tegelikult paremini aduma näiteks seda, mis positsioonil nad seltskonnas on ning kuhu nad tahaks jõuda.

Armastus- nagu igast raamatust, ei puudunud ka see siit. Näiteks Alaska põhimõtteliselt viiski hauda see, et ta armastas oma ema nii väga ja vihkas ennast, et ta ei olnud suutnud oma emale piisavalt pakkuda. Alaska ei teadnud, et vanemate jaoks piisab vaid sellest, et nende lapsega on kõik korras ja ta on terve.  Armastus vanemate vastu avaldus ka  Chipi elus. Tema unistus oli oma finantsiliselt mitte väga hästi toime tulevale emale kinkida päris oma maja. Nende suhe oli väga tugev ja Chip oli iga päev tänulik oma emale, et ta suutis jääda isegi raskes olukorras väga positiivseks. Milesi armastus oli aga peamiselt suunatud Alaska vastu.  Või õigemini armastas ta  enda täiustatud pilti Alaskast, kust puudusid tema tujutsemised ning pöörasused. See pole aga tingimusteta armastus, ning just seepärast ei saanudki Miles ja Alaska üksteist kunagi tõeliselt armastada.

Elu mõte- Need noored tundusid pealtnäha täiesti tavalised. Nad huvitusid joomisest ja tüngadest ja armumisest. Küll aga oli neil vaja iga asja peale teada: miks see nii on? Neid ei rahuldanud teadmine, et keegi meist ei tea, mis saab pärast surma ning kui me sureme, mis selle kõige mõte üldse on.

Alkoholi tarbimine- see mängis suurt rolli, kuna oli keskne tegevus ning samuti muutus raamatu kulgedes alkoholi mõte. Alguses joodi ikka sellepärast, et lõbus oleks kuid mõne väikse erandiga. Näiteks Miles jõi sellepärast, et tahtis uustulnukana gruppi sulanduda ning hiljem polnud aga tema isiksus piisavalt tugev et ei öelda. Alaska jõi, et toime tulla valu ja süütundega, mida põhjustas tema ema surm. Pärast Alaska surma ei olnud alkoholi tähendus enam sama. Nad jõid, et unustada kõike kohutavat, mis oli juhtunud. Mina arvan, et mida aeg edasi läks, seda vähem nad hakkasid jooma, sest seoses joomisega tuli neile alati meelde alkoholi sõna otseses mõttes hävitav mõju Alaska näite näol ning kuidas ise täis olles, ei saa sa olukorra üle kontrolli hoida, mis juhtus ka siis, kui poisid tol saatuslikul ööl lasid  purjus Alaskal minema sõita.

Võtmestseenid:

Alaska surm- sest pärast seda oli Töntsus auk, mida enam parandada ei saanud. See muutis kõigi elu, kes Alaskat tundsid. Nad kaotasid oma usu nii endasse kui ka Alaskasse.

Mõlemad tüngad (kooli arvutitesse sisse häkkimine ja  Nädaliste hinnete kehvemaks muutmine ning Alaska mälestustüng) esimene tüng muutis neid lähedasemaks läbi pannes neid töötama ühise eesmärgi nimel.  Teine tüng andis neile tunde, et nad ei ole selles probleemis üksi. Neil on inimesi kellele toetuda ja kes mõistavad neid. Öeldakse ikka, et läbi tragöödia saad alles teada, kes on tegelikult sinu sõbrad ning milline on nende iseloom. 

Võtmekarakteid:

Töntsu ehk Miles, sest ümber tema keerles kogu see lugu. Tema rääkis enda eluvaadetest, pettumustest, igatsustest ja uskumustest

Alaska, sest isegi siis kui teda füüsiliselt kohal ei olnud, oli ta alati kohal sõprade mõtetes, käitumises või rääkimismaneerites.

Alaska ema, sest tema ning tema surm ilmselt mängisidki kõige tähtsamat rolli Alaska elus

Võtmesümbolid:

Viimased sõnad- Miles arvas, et läbi inimese viimaste sõnade, saab teada nii mõndagi  kogu inimese elu kohta. Ja inimeste elud huvitasid teda, sest ta tahtis leida lahendust oma probleemidele läbi teiste inimeste lahenduste ning soovis tõlgendada elu.

Valged lilled- armas ja samaaegselt kurb sümbol. Alaskale meenus oma ema surma aastapäev, kui ta juhuslikult kritseldas lilli seinale, sest tema ema sidus talle alati valgeid lilli juustesse. Nii Alaska ka suri, valged lilled tagaistmel.

Labürint- sõbrad arutasid pidevalt kuidas kannatuste labürindist välja saab. Pärast Alaska surma avastasid sõbrad, et Alaska oli oma märkmikusse kirjutanud „otse ja kiiresti“, millega sõbrad ei nõustunud.

Suur võib-olla – Miles läks uude kooli otsima oma Suurt võib-ollat. Lõpuks leidis ta selle Alaska näol, kuid pärast Alaska surma tundis ta, et  tema Suur võib-olla on veel ees. Minu arvates on terve elu üks Suur võib-olla, kõik võib juhtuda ning see on vaid su enda kätes.

Otsides Alaskat

                                               Otsides Alakskat

                                                                                 John Green

Raamat rääkis poisist nimega Miles, kes on pigem vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga ning eelistab enda elu elamise asemel keskenduda teiste eludest luegemisele. Aga kui ta asub õppima Culver Creeki keskkooli saab ta endale esimesed tõelised sõbrad ja tunneb elust üle pika aja rõõmu. Talle hakkab meeldima tüdruk nimega Alaska, kellel on iga teema kohta oma väga kindel arvamus, ta on ettearvamatu ning tujukas, kuid miski temas lihtsalt paelub inimesi ligi. Miles avastab enda jaoks elu, kust ei puudu kõikvõimalikud kooli reeglite rikkumised, intriigid, tüngad kui ka lõbu. Kõik on hästi peale selle, et Alaskal juba on oma poisssõber. Ühel õhtul pärast suure tünga õnnestumist mängivad Miles ja ta sõbrad küünis joomismängu, kus nad peavad avaldama oma elu halvima päeva. Alaska halvim päev oli, kui ta oli 8-aastane ning Alaska ema suri tema nähes, kuid ta oli liiga šokis, et kiirabi kutsuda. Ta süüdistas ennast selle eest siiamaani.  Järgmisel õhtul täitub Milesi unistus ning nemad Alaskaga suudlesid. Kuid samal ööl ilmus äkki nuttev Alaska välja öeldes, et ta peab jalamaid kooli territooriumilt lahkuma ja et Miles ja Chip korraldaksid uue tünga, et tähelepanu Alaska minema sõidult eemale viia. Poisid on kohe nõus ja panevad paukherneid direktori ukse taha. Alaska sõidab minema, tagaistmel lilled, teeb autoavarii ja sureb hetkega. Kui sõbrad sellest teada saavad, hakkavad nad ennast süüdistama, et nad purjus inimesel lasid autosse istuda. Chipi jääb kummitama, et mis siis ikkagi Alaskaga juhtus. Miles aga isegi ei taha uurida, kartes, et saab uurimise käigus teada, et Alaska tegelikult ei armastanud teda. Lõpuks avastavad sõbrad, et põhjus, miks Alaska too õhtu nii närvi läks seisnes selles, et ta oli oma ema surma aastapäeva maha maganud ning sõitis siis hauale lilli viima. Sõpru jäi aga painama mõte, kas ta tegi enesetapu või oli see õnnetus. Enesetapu teooriat toetas asjaolu, et Alaska oli kirjutanud küsimuse alla „Kuidas ma üldse kunagi sellest labürindist välja saan?“  vastuse „Otse ja kiiresti“. Raamatu lõpus leppisid sõbrad mõttega, et nad ei saa kunagi teadma, kes Alaska tegelikult oli, või mida ta oma viimastel minutitel mõtles.

See raamat oli üles ehitatud Alaska surma ümber, kõike muud märgitakse  kui eelnevat või pärastist. Mulle pärastine osa eriti ei meeldinud, kuna see oli kirjutatud väga depressiivsete nootidega ning tegelased olid pärast Alaska surma hoopis teistsugused. Kuid samas öedlakse, et läbi tragöödia avalduvadki inimeste tegelikud kavastused ja iseloomud. Näiteks Miles isegi ei tahtnud välja uurida, mis Alaskaga juhtus, sest kartis, et saab teada, et Alaska teda ei armastanud. See on minu meelest kõige väiksem probleem ja Milesi poolt väga isekas käitumine ning ei läinud tema varasema iseloomu kirjeldusega absoluutselt kokku. Aga samas lein on üks kõige kohutavamaid asju ning igaühel on omad moodused sellega toime tulemiseks, kes olen mina, et süüdi mõista? Ja kuigi seda teist poolt raamatust ei olnud võib-olla nii hea lugeda, kas see siis tähendab, et see oleks võinud olemata olla? Kindlasti mitte,  sest see ongi ju elu. Elus ei ole alati kõik hästi ja kõik ei ole alati õnnelikud. See ongi üks paratamatu ja raske osa elust. Kas siis raamatud peaksid olema kõik ilustatud ja võltsid? Elu tuleb ikkagi käsitleda nii nagu ta on, sest minu meelest vaid nii läheb raamat meile tõeliselt hinge.

Raamatus arutasid sõbrad koguaeg selle üle, mis on elu mõte. Saan sellest suurepäraselt aru, olen ka ise selle üle pead murdnud. Teatud inimestel polegi vaja teada, mis selle kõige mõte on. Nad lihtsalt nö „naudivad sõitu“ ja ei muretse ega mõtle asjade üle liiga palju. Aga mõndadel inimestel on lihtsalt vaja asju lahti mõtestada ja ma arvan, et läbi viimaste sõnade kogumise Miles ka seda üritas teha. Mõned mu sõbrad ütlesid raamatut lugedes, et Miles võiks pigem oma, mitte teiste elusid elada ja viimaste sõnade kogumine on morbiidne. Mina arvan, et kui tema sellest jõudu ja tarkust juurde sai, siis on kõik hästi. Küll aga ei saa ma aru miks peaksid inimesed arutlema selle üle, kuidas labürinidist välja saada? Elu ei saagi olla koguaeg üks sirge tee, vahepeal sa eksid ära ja seal on igasugused katsumused aga see ju ongi elu koos oma murede ja rõõmude ja nuta ning naeruga. Miks peaks keegi tahtma elu labürindist välja saada? Elu mõte ei ole ju lõpppunktis vaid teekonnas. Kuidas ja milliste emotsioonidega sa asju teed? Selle koha pealt ei mõistnud ma raamatu tegelasi.

Minu meelest on enesetapp kõige hullem viis surra ning ma loodan tõesti, et Alaksa iseendalt elu ei võtnud. Maailmas on sadu tuhandeid inimesi, kes just praegusel hetkel võitlevad oma elu nimel, (kas siis haiguse või füüsilise väärkasutamise pärast) seega pole minu meelest õige võtta ise endalt elu samal ajal kui väga paljud inimesed sooviksid sina olla, sest sul on tegelikult kõik hästi. Kuid samas näiteks depressioon on täpselt samamoodi haigus kui vähk. Lihtsalt vahe on selles, kas sa oled sisemiselt katki või ainult välimiselt, mida me tavaliselt haiguseks tembeldame. Ja eriti kurb on, kui enesetapu teeb noor naine nagu Alaska, kes tegelikult oli ääretult intelligentne ning kellel oleks väga palju olnud maailmale pakkuda, tal oli terve elu veel ees.

Kokkuvõttes arvan ma, et tegu on väga huvitava raamatuga, mida soovitan kõigile. Osa pärast Alaska surma on ehk veidi liiga veniv ja kurb, aga lugu on väga südamlik ja mind igatahes puudutas. 

Õudne Eesti

                                       Õudne Eesti

                                                                                Indrek Hargla

 

Seekord pidime lugema kogumikust Õudne Eesti kümme lugu. Mulle meeldis selle kogumiku puhul väga, et sinna olid põimitud nii uued lood, kui ka näiteks Kreutzwaldi lood. Kuigi ei tea, kas kogumikku päris „õudseks“ tasuks nimetada, kuna lugudes oli tegelikult vaid üliväike kübeke hirmu.

Rõugutaja tütar - Friedrich Reinhold Kreutzwald

See jutt rääkis naisest, kellel oli naha asemel puukoor. Ükski mees ei soovinud teda kosida, sellepärast muutis tema ema ühe mehe naise libahundiks, et rõugutaja tütar saaks libahundi asemel mehe endale. Mõne aja pärast nägi mees pettusest läbi ning pani sauna kinni nii rõugutaja kui ka tema tütre. Selle loo mõte on minu meelest, et vägisi ei saa sundida asju sündima. Küll ükskord tuleb mees, kes mõistab ning väärtustab sind ka siis, kui sul on naha asemel puukoor. Sellise pettusega ei saavuta elus kunagi midagi. Tuleb olla hea inimene ja kõik muu tuleb juba ise.

Metsavaim- Veiko Belials

See jutt imes mind  endasse. Need neli lehekülge olid justkui palsam hingele. Kuidas üks mees armastab metsa nii väga, selles oli midagi väga kosutavat. Kuni ta tapeti. Ja selle viimase lehekülje lõpetamine jättis minusse külma tunde.  Ja see on lihtsalt nii kurb, kuidas üks halb inimene suudab muuta ka ülejäänud inimesed endasuguseks. Minu arusaamise järgi tahtis Metsavaim jutu lõpus Valdekut tapma minna, kuna tema tahtis maha võtta temale kallist puud. Meie kõigi elus on see Valdek. See saatanlik keegi, kes kallutab meid halvale teele. Kuid kui sina jääd endale kindlaks ja mõtled, et sinust õhkub vaid armastust. Siis ei juhtu sinuga midagi. Ometi oli Metsavaim osa metsast ja mets oli osa temast. Ta oli valmis kõike ohverdama selle sideme nimel, ka oma väärikust ja heasüdamlikust. Ja selle pärast läkski ta surmale vastu. Tema ja puu. Nad elasid koos ja nad ka lahkuvad koos.  Selle jutu lõpp paelus mind väga : „Pikkamisi sulasime me kokku. Hing. Ja puu. Hingepuu. Just siin Valdek mind tookord maha lasigi“. Ma arvan, et praegu on reaalses maailmas küllaltki palju Metsavaime. Neid tuleb aina juurde, kuna probleemid on ju aina nähtavamad, mis meie keskkonnas  valitsevad. Magedat vett jääb järjest vähemaks, erilised loomaliigid surevad ning inimesed aina tarbivad edasi. Metsavaimude arv suureneb, kuid Valdekute arv suureneb mitmekordselt. Reaalikutest kapitalistid, keda ei huvita muud, kui omakasu. Kokkuvõttes oli jutt lühike, tabav ja ääretult ilus.  Loo puhul panin ma ka tähele seda, kuidas autor oli suutnud 5 leheküljega tegelikult kanda sellist sõnumit keskkonna hoiu kuid ka armastuse kohta edasi. See on väärt oskus nii vähese aja ja ruumiga panna kedagi nii sügavalt millestki mõtlema.

Kojutulek- Liisi Ojamaa

Jutt rääkis naisest, kelle sees valitses peale lähedase surma suur tühjus. Ta läks sõbra juurde, kes oli purjus ning hakkas halama oma surnud tädist Almast. Ta kutsus Almat enda juurde tagasi ning Alma tuligi. Järsku lõi kõik ümberringi külmaks. Naine kohtus oma surnud mehe Andresega ning naine põgenes aknast välja hüpates. Mina arvan, et selle jutu mõte oli mitte ära joosta oma probleemide eest. Jutus on tegelaste peamine pääsetee alkohol. Kuid kõik need õudsad sündmused tulevad sind nii või teisiti kummitama. Sa pead nendega silmitsi seisma.

Vainuköie klubi- Andres Ehin

See jutt rääkis mehest, kes oli väga palju kolinud ning rääkis lõpuks oma sõbrale, kuidas ta ostab kokku vanu kloostrihooneid, kuna teda huvitab üks lugu keskaegsest mungast Picheliusest, kes tegi uurimustööd usside kohta, muundas liivateri ussideks ja nõudis taimi. Siis näitas mees sõbrale kampa kirjanike, kes hoidsid puu all käes ussidest köisi. Ka mees ise proovis ussidest köiega sidet saada, kuid see ebaõnnestus. Mees ja tema sõber jätsid üksteisega hüvasti ning kohe pärast seda tappis mees ennast ära, kõrval üks raamat, kus oli kirjutatud, et kui inimesel ussidest köiega ehk vainuköiega sidet ei teki, võib inimene surra. See oli samuti natuke segane lugu, kuid mulle väga meeldis! Sellised lood keskajast on alati natuke hirmuäratavad. Eks teadmatus olegi hirmuäratav. Selle loo mõte oli, et see võib väga ohtlik olla, kui süübid mingise kahtlasesse loosse liiga sisse. Kui sellest saab su kinnisidee. Lõpuks tapab see su sisemas, sest sa usud järsku kõike, mis selle looga kaasneb.

Suurte kuuskede man- Juhan Jaik

See lugu räägib mehest, kes käib mööda metsi ringi ning tapab loomi oma lõbuks. Ma arvan, et talle pakub hetkelist rahu see, et ta on kellestki tugevam, võimsam. Ja ta otsustab seda väga kurjalt ära kasutada. Ta arvab, et on võitmatu. Kuid see pole elus kunagi nii. Varem või hiljem saab selline inimene oma karistuse. Ja nii hukkuski mees, püüdes jõhkralt tappa vaest karu.

Kivi- Rein Põder

See jutt rääkis mehest nimega Deemnat, keda väga huvitas üks kohalik müüt. Uurimine viis ta lõpuks mahajäetud talu juurde, kus ta erilist kivi otsides, koges midagi erakordset.  Kaevama hakates nägi ta korduvalt taevas valgusesähvatusi ning värises üleni. Ta põgenes hirmunult ning hakkas mõtlema, et ega tema nüüd hulluks muutu nagu üks mees, keda ta varem siin kandis oli näinud. Ta otsustas auto kinni peatada ning kirjutada kõik toimunud sündmused läbi, et vabastada end.  See lugu oli minu meelest üsna segane ning selles oli palju lünki. Kuid võib-olla ongi nii parem? Üks müstiline lugu, millele keegi seletust ei suuda anda.

Öö nõiapoes- Gert Helbemäe

See lugu jutustas keskaegsest apteekrist Timotheus Rotterist, kelle juurde tulevad öösel kaks meest, kes paluvad rohtu ühele haigestunud noormehele  ja järsku siseneb ka  vana mees koos kepiga. Ta küsib kas apteekril ka surma vastu rohtu on. Apteeker vastab jaatavalt  ja annab endale ja teistele Elueliksiiri. Siis puudutab vana mees oma kepiga apteekri õlga. Külalised lahkuvad ning Rotter ja haige, kes jäi apteeki kosuma, lähevad magama. Hommikul ärgates näeb apteeker, et on põse peal suur punn, mis näitab, et haigel on katk. Siis meenub Timotheusele külalegend vanast mehest, kes kepiga puudutades katku majja toob. Ta satub paanikasse ning katkuhaige sureb sealsamas. Rotter sureb kolm päeva hiljem. Minu meelest oli see jutt kõige hirmutavam terves raamatus. Kuna just praegu on Aafrikas Ebola ja see teema on kõneaines. See jutt näitas, et saatusega pole mõtet mängida nagu apteeker pakkus kõigile Elueliksiiri, vastasel juhul maksab see sulle kätte.

Ohvrid- Jaan Oks

Lühike jutt rääkis paljudest noormeestest, kes on metsas uidates kaduma läinud. Arvati, et vanal nõial on sellega midagi pistmist.Minu meelest oli see kuidagi veider lugu, kuna mingit suurt mõtet sellest välja ei tulnud ning samuti oli sõnakasutus kuidagi imelik ja vanaaegne, raske oli aru saada, mida taheti öelda.

Kuradijärv- Arnold Kõiv

See jutt rääkis kahest vennast, kes tapsid ära suurel hulgal inimesi ning matsid nad järve . Hiljem kolis kuradijärve äärde üks noormees, kes armastas opmani tütart. Armastajad tabanud opman sulges tüdruku lossi ning seadis noormehele tingimuse, et võib kosida tütre, kui sõidab tütrele kosja omas tõllas ja viib ta oma mõisa. Noormees oli aga vaene ning sattus masendusse. Isa jutustas aga varandusest, mis järve lähedal peidus. Noormees läks öösel kaevama, kuid järves olevad hinged hakkasid teda ründama, ta lõi neid kirvega. Kuid ühel hetkel avastas ta, et oli tapnud oma isa, kes oli teda otsima tulnud. Selle loo peamine mõte oli see, et ahnus tapab ja alati on mõni teine moodus, kuidas asju lahendada, mitte ainult läbi raha.

Autokrati ebaõnn- Lew R. Berg

Lugu rääkis mehest, kes nägi unes, et on varas ning teda tabavad kaks koletisest politseiniku. Üles ärgates ohkas mees kergendunult ning mõtles, et see oli ainult uni. Siis aga heliseb uksekell ning ilmuvad need samad politseinikud. Selle loo mõte oli minu meelest, et kui sa oled midagi halba teinud ja miski on sul hinge peal, leiab see asi sind alati üles, unes või ilmsi.

Kuristik rukkis

                                                     Kuristik rukkis

                                                   Jerome David Salinger

        Ma olin enne selle raamatu lugema hakkamist üsna erutatud. Lõpuks ometi üks klassik. Olen juba pikemat aega teinud uurimistööd teoste kohta, mis tuleks oma eluaja jooksul läbi lugeda. Olen otsinud internetist blogipositusi ja arvustusi, olen rääkinud oma vanematega raamatutest, mis on nende elu mõjutanud ja mingi jälje jätnud.Ja selline nimi nagu „Kuristik rukkis“ kerkis esile küll. Mõtlesin siis  suvel hakata klassikalisi menukeid lugema, et olla haritud inimene ja et saada  ikka uusi  kogemusi juurde ka, peaaegu oleksin ma juba „Kuristik rukkis“ suvel läbi lugenud. Kuna mul tekkis selle raamatu  kodust üles leidmisega probleeme, siis otsustasin asja sinnapaika  jätta. Kui meile koolis teatati, mida sel kuul lugema peame, siis hakkasin uuesti kodust otsima. Tuli välja, et see raamat ongi minu isa öökapi piibel, mis tal ka parajasti pooleli oli. Ohh, see andis mulle lugemiseks veelgi rohkem indu juurde.

        Hakkasin siis lugema seda ääretult pikka raamatut. Olin koguaeg pabinas, et kas ma ikka saan selle õigeks ajaks loetud. Kui siis loodusklassis avastasin, et teiste raamatud on minu oma kõrval palju õhemad, sain aru, et midagi on viltu.  Kodus avastasin, et minu raamat sisaldas lisaks „Kuristik rukkisele“ ka teisi Salingeri novelle. Pärast seda avastust läks lugemine ka kohe kergemaks.

Raamat räägib 16-aastasest poisist Holden Caulfieldist, kes peab pidevalt maailmas pettuma. Ta käib Pencey koolis, kuid ta visatakse halvade hinnete tõttu välja. Kuigi raamatus räägib Holden, et talle ei ole just väga palju tarkust jagatud, on mul ikkagi tunne, et koolides läheb tal nii kehvasti, sest koolid ei ühti tema arusaamaga õigest ja ta lihtsalt ei õpigi protesti märgiks. Kui ta kuuleb, et ta koolist välja visatakse, otsustab ta veeta oma vaheajale eelnevad päevad New Yorgis ja õppeasutusest jalga lasta. Terve ülejäänud raamat pöörlebki paari päeva ümber, mis ta veedab linnas, mis kunagi ei maga. Linnas juhtub tal igasugu sekeldusi. Näiteks saadetakse tema tuppa lõbutüdrukud, kuid Holden otsustab, et ta  ei soovi neid, kuid maksab siiski. Siis tuleb lõbutüdruku sutenöör  ja peksab poisi läbi, sest ta ei nõustunud rohkem maksma. Holden käib tihti erinevates baarides istumas ja joomas. Samuti lepib ta pidevalt kokku kohtumisi sõpradega. Selle raamatu üks põhisümboleid ongi minu jaoks telefon. Holden on nii üksik ja pea igas peatükis mõtleb ta, et tõmbaks kellelegi traati. Aga kellele? See pidev vajadus kellegi lähedase järgi. Eks see ole meil kõigil. Kuid Holdeni iseloom ei soosi just palju sõprussuhteid. Ta võib kergesti ärrituda ning ei pea lugu üldistest viisakusnormidest, kui leiab et vestluskaaslane käitub valesti. Ta jätab üldse kogu loo vältel mulje, et teda ei huvita teiste arvamus ( mis vähemalt  minu meelest on mõnel puhul positiivne isikuomadus). Ta üritab pidevalt olla vanem, kui tegelikult on ja paistab kohati isegi ülbe.Mulle tundub, et see kõik on Holdeni kaitsekiht. Sisimas on lihtsalt üks murtud ja segaduses poiss, kes tunneb korraga kogu maailmavalu, mis see ilm võib meile pakkuda. Ja kõik need korrad, kui ta käitub valesti, teeb ta neid õige eesmärgi pärast. Holden lihtsalt ei oska veel oma põhimõtteid ja arusaami õigel viisil väljendada.Tegelikult on ta hea inimene, tal on suur süda Eriti väljendub see, kui ta räägib oma õest Phoebest, siit ilmast lahkunud vennast Alliest ja kirjanikust D.B, kes on samuti poisi vend. Phoebega saab poiss ka salaja kokku, kui ta oma koju hiilib. Tüdruk on väga kurb, et Holden järjekordselt välja visati. Kodust lahkudes otsustab ta peatuda oma endise ingliskeele õpetaja mr. Antolini juures. Mees on tema tuleviku pärast mures ning soovitab siiski pühendada poisil end haridusele. Veel räägib ta väga üldist juttu elu kohta,  mis minu meelest kohati ei lähe väga Holdeni olukorraga kokku. Keset ööd avastab Holden mr. Antolini tema pead silitamast. See ehmatab poisi päris korralikult ära. Järgmine päev otsustab ta sõita rongiga minema ega enam mitte kunagi naasta. Kuigi lahkumine oli tema plaanides juba varem, andis otsustava lükke mr. Antolini. Holden usaldas niigi väheseid täiskasvanuid, kuna leidis, et nood pööravad talle alati selja ning on alatud. Kui poiss oli hädas, helistas ta kohe mr. Antolinile. Nüüd kui ka tema oli Holdenit reetnud, tundis ta ennast ühtaegu tühjana, kuid samaaegselt tugevdas  see olukord veelgi tema uskumusi ning Holden oli veelgi kindlam, et ta peab nende inimeste keskelt lahkuma. See oli viimane piisk karikas. Küll aga soovis ta enne lahkumist Phoebega kokku saada. Sõsar aga palub tal mite minna ja kui ta näeb, kuidas Phoebe pargis karuselliga sõidab ja näeb tema naeratust ja muretust, siis ta mõistab, et selliste hetkede nimel elataksegi. Ta tunneb ennast kirjeldamatult õnnelikult. Ja ta ei sõidagi minema. Sellise koha peal raamat lõppebki.  Minu meelest oli see karuselli koht väga ilus, sest  inimestega on nii (eriti vanematega) nad ohveravad midagi, näiteks nagu Holden jättis ära kodust põgenemise, et pakkuda teistele, eriti lastele paremat elu. Et teha neid õnnelikuks. Sest lapsed ongi kogu elu mõte. Nemad on meie tulevik.

          Raamatul oli selline nimi sellepärast, et kui Phoebe küsis, kelleks poiss saada tahab, vastas poiss, et ta tahab saada rukkipõllu valvajaks, et lapsed kuristikku ei kukuks. Ja ma arvan, et Holdenist sai kirjanik. Ta kirus terve raamatu vältel oma venda, kes oli küll väga andekas aga otsustas sellegipoolest kolida Hollywoodi ja hakata tootma massikultuuri. Ma arvan, et Holden hakkas kirjanikuks, kes üritas teisi sellest samast kuristikust, kus tema oli viibinud, välja tuua. Ta sai palju lapsi, kellesse ta väga kiindus, aga elas ta ikkagi isolatsioonis ja ühiskonna põlguses. Seda tahaks ma loota. Aga võib-olla hakkas ta elama sellist elu, mida ta kõige rohkem oma nooruses vihkas. Jõukat ja omakasupüüdlikut, võib-olla käis ta oma musterperega iga nädalavahetus kinos ja naeris tobedate naljade peale ja oli üleüldse tüüpiline Ameerika tarbija. Võib olla kõik need nooruse mõtted olidki vaid faas. See oleks minu meelest eriti kurvastav. Me kaotame siin maailmas kõik teisitimõtlejad. Aga kes teab. 
            Algselt jäi mul lugemata raamatu viimane peatükk, mis oli minu meelest väga intrigeeriv. Holden mainis seal, et üks psühhoanalüütik, kes KA SEAL RAVIL ON, küsib poisi käest pidevalt, kas ta järgmine aasta hakkab pingutama. Koolis vestlesime sellest raamatust ja õpetaja Kaja ütles laste küsimustele vastates, et jah Holden viidi psühhiaatriasse. Mulle tuli klomp kurku, kui sellest kuulsin. Holden EI OLNUD HAIGE, kuidas saab asjadest teisiti arusaamist tembeldada psüühikahäireks ?! Kas need inimesed, kes hallist massist eristuvad ja julgevad väljendada oma arvamust peaks kõik vaigistama ja luku taha panema? Kuigi ei arva ma kohe üldse, et kas see on õige, saaksin ma vähemalt mingil määral aru, kui need sündmused toimuksid range usuga islamistlikus riigis. Aga ei, need toimuvad Ameerikas. Jah, need toimuvad demokraatia sünnimaas. Ma tahaksin endale nii väga sisendada, et lihtsalt oli varasem ajastu ja kõik oli siis teistmoodi kui nüüd. Kõige hullem on see, et ma tean, et selliseid asju juhtub ka praeguses maailmas. Keegi ütleb midagi liiga palju ja liiga ausalt ja siis õhtul koputavad uksele mehed mustas. See tekitab minus viha ja soovi midagi muuta. Aga kuidas?

          Alguses ei leidnud ma sellest raamatust mingit sügavat mõtet. See oli lihtsalt üks raamat ühe nooruki seiklustest. Tooksin näiteks Tom Sawyeri. Hiljem mõistsin, et see polegi raamat, kus tegelaskuju viskab õhku suurel hulgal mõtteid erinevatel sügavatel teemadel. Kus ta kirjutab kõik lahti ja lugeja lihtsalt loeb ja ahmib endasse. Mul on tunne, et see on sedasorti raamat, kus tuleb osata ridade vahelt lugeda. Selle raamatu mõte on sügav, küll aga mitte kõigi jaoks. Minu isa luges seda raamatut esimesel ülikooli kursusel. Teda liigutas see  raamat kunagi väga. Ma arvan, et ka mina olen liiga noor, et seda teost täielikult mõista. Küll aga soovitan seda raamatut ka omavanustele, sest siis ongi huvitav võrrelda, kuidas sa ühel või teisel eluetapil teatud asju mõistsid. 

Lahkulööja

                                                Divergent (Lahkulööja)

                                                                 Veronica Roth

         Mina lugesin sel suvel lisaks teistele teostele ka raamatut  „Lahkulööja“. Olin kuulnud väga paljusid seda raamatut kiitmas ja kuna ma teadsin, et varsti peaks ka film ilmuma, tahtsin ma kindlasti enne raamatu läbi lugeda. Otsustasin ennast proovile panna ja soetasin endale inglisekeelse variandi. Selgus, et eriline proovikivi selle raamatu lugemine nüüd just ei olnud, kuid eks mõned uued ingliskeelsed sõnad sain ikka kõrva taha panna.

         Raamat ise räägib 16-aastasest Tris’ist, kes üritab leida oma kohta väga probleemses ühiskonnas. Nimelt on rahvas jagunenud viite gruppi: Isetud, Ausad, Õpetatud, Sõbralikud ja Kartmatud. Kui lapsed saavad 16-aastasteks, peavad nad otsustama, kas jätkata elu sünnijärgses ringkonnas  või lahkuda vanemate juurest ja minna elama sinna, kus nad endi meelest kuuluvad. Selle otsuse lihtsustamiseks toimub Võimekuse test, mis näitab noortele, milline ringkond oleks neile sobivaim. Kuid Trisi testi ajal juhtub erakordne asi. Test näitab, et tüdruk võiks kuuluda lausa kolme ringkonda ehk siis ta on lahkulööja. Tris otsustab südamele järgneda, lahkuda Isetutest ja valida Kartmatud. Kartmatutes pannakse tüdruk nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõvasti proovile, kuid Tris peab vastu, läbib kõik katsed ja temast saab Kartmatute kodanik. Hiljem selgub aga, et Lahkulööja olemine seab ta tõsisesse hädaohtu. Lisaks saab ta teada, et Haritud plaanivad sõda Isetute vastu, et haarata valitsus enda kätte. Ja mis kõige hullem, nad kasutavad sõduritena Kartmatute inimesi. Nii otsustab Tris põgeneda koos ühe õpetajaga ja minna oma kodulinna päästma.

        Sellise põneva koha peal raamat lõppebki, kuid pole hullu, sest kaks järge on juba ilmunud. See raamat paneb mind mõtlema praeguse äreva olukorra peale maailmas. Kuidas ühel hetkel ei loe enam midagi muud, kui soov päästa oma kodumaa. Kuidas ollakse valmis kõike ohverdama oma maa ja oma keele eest. Kuidas tänu teatud sündmustele hakatakse kõike, eelnevalt nii enesestmõistetavat, uuesti kõrgelt väärtustama. See paneb mõtlema, mis PÄRISELT elus tähtis on ja kui palju stressame me  väikeste asjade pärast.

          Raamatus kiusati taga kõiki, kelle identiteet ei ühtinud üldise arusaamaga „normaalsest“. Ja see on üsna sarnane meie praeguse ühiskonna probleemidega. Tihtipeale peetakse inimesi heidikuteks nende rassi, usu või seksuaalse orientatsiooni pärast. Raamatus sattus kiusamise ohvriks ka Tris, sest ta oli pärit taunitud Isetute ringkonnast. Kuigi eks raamatus toimuvat nüüd päris koolikiusamisega võrrelda ka ei saa. Seal oli ikka nii, et kui inimene, kes ei olnud „niiöelda“ soositud perest, julges ka sõna sekka öelda, siis järgmisel hommikul oligi Kartmatuid sõna otseses mõttes üks vähem.

           Tris’i oli kirjeldatud kui kõhna ja pisikest kasvu noort tüdrukut. Paljud alahindasid teda välimuse pärast, kuid tema oskused ja sihikindlus ületasid ka suuri ja kogenud mehi. Ma arvan, et see saadab maailmale ka hea sõnumi. Välimuse järgi pole mõtet inimesi hinnata, me kunagi ei tea, mis võib veel temas peidus olla.  Veel teeb mind õnnelikuks, et aina rohkemates raamatutes ja filmides kujutatakse naisi väga iseseisvatena ja tugevatena. Järjest rohkemate inimesteni hakkab jõudma arusaam, et naised on suutelised täpselt sama paljuks kui mehed. Ja see on kogu inimkonna ajalugu vaadates päris suur samm edasi.

       See raamat on tegelikult mõeldud noortele, kuid kindlasti pole see selline noortekas, mille lugemine sulle midagi ei anna ja on puhtalt meelelahutus. Vastupidi- siin teoses olid mõned väga head mõtteterad sees. Lõpetuseks tahan öelda, et soovitan seda raamatut olenemata vanusest ja soost kõigile. See osa seadis lati üsna kõrgele ja  ootan huviga, kas järjed suudavad minu ootustele vastata.

Skellig

                                                Skellig

                                                                                               David Almond

       Kätte on jõudnud jälle „see“ aeg kuust. Ega siis muud, kui sean sammud raamatukogu poole ning laenutan „Skelligi“. Vaatan esikaant, loen tagant sisututvustust, lehitsen lehekülgi ja ohkan. Ei taha, ei taha ja kohe üldse ei taha seda raamatut lugeda. Minu rõõmuks on see raamat vähemasti lühike.

      Raamat räägib siis poisist nimega Michael, kes kolib oma perega uude majja, mis on väga räämas. Michael ja tema isa võtavad ette suuremat sorti remondi, et maja oleks nagu uus kui pereema ja väike beebi ükskord haiglast tagasi jõuavad. Beebi sündis nimelt enneaegsena ning teda vaevavad nüüd südameprobleemid. Samal ajal avastab Michael vana ning mahajäetud kuuri, kus poisi suureks üllatuseks, redutab üks eakas olevus. Just nimelt olevus. Teda ei saa kutsuda ei inimeseks ega loomaks. Alguses väldib kummaline kuju Michaelit ning annab selgesti aru, et poiss tegeleks oma asjadega. Laps ei anna aga järgi ning üritab olevust, kellel nimeks Skellig, igal võimalikul viisil aidata. Nimelt teab poiss, et varsti tahetakse kuur maha lammutada. Siis saab poiss tuttavaks Minaga, kes on oma vanuse kohta erakordselt taibukas, koduõppel tüdruk. Skellig hakkab tasapisi lapsi usaldama ning laseb neil end turvalisse kohta viia. Raamatu lõpus on beebil keeruline operatsioon, kuid Skellig päästab lapsukese. Nimelt osutub Skellig ingliks.

     Selles raamatus oli väga liigutav koht, kui lapse süda seiskus kuna teda opereeriti ning samal ajal seiskus ka Michaeli süda. Poiss tundis enne pidevalt kahte paari südamelööke-ka väikse lapse omi. See on uskumatu, kuidas saab tekkida inimesega selline side, isegi ilma teda nägemata. Tal oli vajadus väikest sugulast kaitsta ning ta tundis end abitult, kui ei saanud midagi tema heaks teha.

     Väikesed beebid on imelised olevused. Kogu sinu elu sõltub neist-kui beebi naerab, oled ka sina õnnelik. Selle väikse inimese jaoks oled valmis kõike tegema,  oled valmis olema iga päev see „parem“ mina. Beebi on justkui sinu päike, ta valgustab sind, nii pead sa igati vajalikuks ümber tema tiirelda.

     Lapsed nagu ka Michael saavad tegelikult kõigest aru. Nad elavad kõiki asju nii rängalt läbi, võib-olla isegi hullemini kui täiskasvanud. Kui Michael oli oma väikse õe pärast mures, ei suutnud ta üldse enam näiteks kooli peale mõelda. Kõik ülejäänu tundus nii tähtsusetu. Kui täiskasvanud peavad end tugevana hoidma ning mitte valu ja muret välja näitama oma laste pärast, siis ärge arvake, et lapsed ei tunne sellist kohustust. Ka Michael proovis olla võimalikult rahulikuks jääda just oma isa pärast. Samal ajal tegeles Michael muidugi ka Skelligiga, kuid hoidis seda saladuses. Ta ei tahtnud isale veel rohkem muret tekitada, sellepärast pidas ta ka vajalikuks isale valetada. Kindlasti oleks leidnud ka parema lahenduse ning liigagi tihti tundub mulle, et „Ma ei tahtnud oma vanemaid enda pärast muretsema panna“ seletus oma vanematele valetamise kohta pole üldse mitte piisav. Kuid antud situatsioonis ma sain isegi aru poisi mõttekäigust.

       Kindlasti ei kuulu see raamat mu päris TOP kolme, aga selle raamatu puhul oli minu esmamulje väga vale. Avastasin, et tegelikult ei käigi fantaasiaraamatud minust nii suure kaarega mööda, kui ma arvasin. Ja oma isaga arutades, sain minagi aru, et tegelikult on ka fantaasia raamatuid täitsa mõtekas lugeda, sest need arendavad inimese loomust. Kokkuvõttes on see täitsa hea raamat ning soovitan kõigile, kes alles hakkavad end fantaasiaraamatute ruumis avastama, sest seda on lihtne lugeda ning jätab ulmekirjandusest hea maigu suhu. Ei tasu kohe 500 leheküljelist Potterit ette võtta.

Minu Prantsusmaa

                     Minu Prantsusmaa

                                                          Eia Uus

    Seitsme maa ja mere taga Hong Kongis, lugesin mina raamatut hoopis Prantsusmaast. Sobilik eksole. Kui ma kuulsin selle kuu valikut, teadsin kohe, et just Prantsusmaa on see riik, millest soovin veel rohkem teada saada. Olen seal käinud väga palju kordi, kuid eks mina olen näinud seda riiki vaid turisti vaatepunktist. Inimene, kes seal elab, näeb seda riiki hoopis teisiti-temale avanevad nii paljud konarused, millest tavainimene ei oskaks kinni võtta. Prantsusmaa, prantsuse keel ja  prantslased on minu tähelepanu juba päris pikka aega endale hoidnud. Minu unistus oleks kunagi ärgata üles oma suvekodus Prantsuse Rivieral. Et ma liiga kauks unistama ei jääks, asuksin nüüd raamatu juurde.

    Raamat räägib noorest eestlannast Eiast. Tema elu on olnud väga kirev- juba 14-aastasel kolis ta Taisse stipendiumiga õppima, peale selle on elanud ka  Austraalias ja Kanadas. Prantsusmaale sattus ta lapsehoidjana. Eia oli oma kontoritööst Eestis tüdinenud ning ta soovis aega mõtlemiseks, mida ta oma eluga tahab peale hakata. Nii sattus ta lapse hoidjaks peresse, kus on kaks imearmast kahupäist last, kes peavad end juba kolme-aastaselt paremini üleval, kui nii mõnedki täiskasvanud. Pereema on Céleste, kes on ehtne prantsuse naine- ta on tohutu kokkaja, kirjanik, kes kunagi midagi õigel ajal ei lõpeta, suitsetaja, väga temperamentne ning totaalne tuisupea. Pereisa Sébastian on aga täielik kontrollifriik, tänu kellele see pere üldse kuidagi toimida saab. Eia ise klapib kohe lastega ning vaimustub Prantsuse toidukultuurist, kirjandusest ning teatrist. Naine on ääretult avatud ning rõõmsameelne ning  vahepeal tekib küsimus, et kas ta ikka on eestlane. Küll aga on Eia patriootlik, ta nutab pidevalt laulupidu netist  järgi vaadates. Prantsuse perele jääb see täiesti selgusetuks.

    Kui Eia Prantsusmaale tuleb ihkab ta eelkõige teatavat anonüümsust ning tundub, et Eestis on seda võimatu saavutada. Küll aga Prantsusmaal elades hakkab ta igatsema seda, et Eestis teavad kõik kõiki ning kuna eestlased on väike rahvus, oleme me ka väga kokkuhoidvad. Praeguste Ukraina sündmuste taustal oli Eia mõtteid Eesti kohta väga hingekosutav lugeda.

     Raamatu lõpus pöördub Eia Eestisse tagasi, kuna see tundub asjade loomulik käik. Ema jääb haigeks, vend saab lapse ja Eia mõtleb, et mida tema veel siin teeb.

        Prantslased ütlevad Eia kohta kõik, et ta on nagu joie de vivre ehk eesti keeles elurõõm. Ta leiab igas asjas ainult positiivset ning sellest raamatust õhkus väga palju selliseid hetki, kus Eia on lihtsalt üdini rõõmujoovastuses ning miski ei saa tema „mulli“ lõhkuda. Tänu sellele on Eiale osaks saanud ka väga palju kihvte mälestusi.

        Tahtsin seda raamatut ka selle pärast lugeda, et teadsin, et saan sealt kindlasti vähemalt mingil määral prantuse keelset sõnavõra, mis kohe kindlasti mööda külgi maha ei jookse. Eks ma õppisin nii mõndagi, nagu näiteks, et hapukoor on crème fraîche, veston on jakk jne. Vahepeal sain ka autorile prantsuse keele kohta ninanipsu anda. Näiteks ütles autor, et nii paljud prantsuse keelsed sõnad on inglise keelest tulnud, mistõttu neist on lihtne aru saada. Tegelikult tean aga ka mina, et prantsuse keel oli enne inglise keelt ning sarnanevad sõnad on tulnud ikka prantsuse keelest. Tundsin ennast ikka targana küll J

        Kuigi tarkust sain juurde ka keele kohta, õppisin peamiselt ikka Prantsusmaa enda kohta. Prantsusmaa inimeste, Prantsuse kirjanike, Prantsuse teatri, Prantsuse ajaloo ning Prantsusmaa õhustiku kohta. Nägin seda riiki tõesti hoopis teisest küljest.

       Muidugi soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes on Prantsusmaast huvitatud, kuid samas pole vaja kohe meelt heita, kui sa pole üks neist. Autor on noor ning tegelikult räägib see raamat ka väga palju eneseotsingutest ning samal ajal elu nautimisest. See teema ei jäta ühtegi teismeealist külmaks J