Skellig

                                                Skellig

                                                                                               David Almond

       Kätte on jõudnud jälle „see“ aeg kuust. Ega siis muud, kui sean sammud raamatukogu poole ning laenutan „Skelligi“. Vaatan esikaant, loen tagant sisututvustust, lehitsen lehekülgi ja ohkan. Ei taha, ei taha ja kohe üldse ei taha seda raamatut lugeda. Minu rõõmuks on see raamat vähemasti lühike.

      Raamat räägib siis poisist nimega Michael, kes kolib oma perega uude majja, mis on väga räämas. Michael ja tema isa võtavad ette suuremat sorti remondi, et maja oleks nagu uus kui pereema ja väike beebi ükskord haiglast tagasi jõuavad. Beebi sündis nimelt enneaegsena ning teda vaevavad nüüd südameprobleemid. Samal ajal avastab Michael vana ning mahajäetud kuuri, kus poisi suureks üllatuseks, redutab üks eakas olevus. Just nimelt olevus. Teda ei saa kutsuda ei inimeseks ega loomaks. Alguses väldib kummaline kuju Michaelit ning annab selgesti aru, et poiss tegeleks oma asjadega. Laps ei anna aga järgi ning üritab olevust, kellel nimeks Skellig, igal võimalikul viisil aidata. Nimelt teab poiss, et varsti tahetakse kuur maha lammutada. Siis saab poiss tuttavaks Minaga, kes on oma vanuse kohta erakordselt taibukas, koduõppel tüdruk. Skellig hakkab tasapisi lapsi usaldama ning laseb neil end turvalisse kohta viia. Raamatu lõpus on beebil keeruline operatsioon, kuid Skellig päästab lapsukese. Nimelt osutub Skellig ingliks.

     Selles raamatus oli väga liigutav koht, kui lapse süda seiskus kuna teda opereeriti ning samal ajal seiskus ka Michaeli süda. Poiss tundis enne pidevalt kahte paari südamelööke-ka väikse lapse omi. See on uskumatu, kuidas saab tekkida inimesega selline side, isegi ilma teda nägemata. Tal oli vajadus väikest sugulast kaitsta ning ta tundis end abitult, kui ei saanud midagi tema heaks teha.

     Väikesed beebid on imelised olevused. Kogu sinu elu sõltub neist-kui beebi naerab, oled ka sina õnnelik. Selle väikse inimese jaoks oled valmis kõike tegema,  oled valmis olema iga päev see „parem“ mina. Beebi on justkui sinu päike, ta valgustab sind, nii pead sa igati vajalikuks ümber tema tiirelda.

     Lapsed nagu ka Michael saavad tegelikult kõigest aru. Nad elavad kõiki asju nii rängalt läbi, võib-olla isegi hullemini kui täiskasvanud. Kui Michael oli oma väikse õe pärast mures, ei suutnud ta üldse enam näiteks kooli peale mõelda. Kõik ülejäänu tundus nii tähtsusetu. Kui täiskasvanud peavad end tugevana hoidma ning mitte valu ja muret välja näitama oma laste pärast, siis ärge arvake, et lapsed ei tunne sellist kohustust. Ka Michael proovis olla võimalikult rahulikuks jääda just oma isa pärast. Samal ajal tegeles Michael muidugi ka Skelligiga, kuid hoidis seda saladuses. Ta ei tahtnud isale veel rohkem muret tekitada, sellepärast pidas ta ka vajalikuks isale valetada. Kindlasti oleks leidnud ka parema lahenduse ning liigagi tihti tundub mulle, et „Ma ei tahtnud oma vanemaid enda pärast muretsema panna“ seletus oma vanematele valetamise kohta pole üldse mitte piisav. Kuid antud situatsioonis ma sain isegi aru poisi mõttekäigust.

       Kindlasti ei kuulu see raamat mu päris TOP kolme, aga selle raamatu puhul oli minu esmamulje väga vale. Avastasin, et tegelikult ei käigi fantaasiaraamatud minust nii suure kaarega mööda, kui ma arvasin. Ja oma isaga arutades, sain minagi aru, et tegelikult on ka fantaasia raamatuid täitsa mõtekas lugeda, sest need arendavad inimese loomust. Kokkuvõttes on see täitsa hea raamat ning soovitan kõigile, kes alles hakkavad end fantaasiaraamatute ruumis avastama, sest seda on lihtne lugeda ning jätab ulmekirjandusest hea maigu suhu. Ei tasu kohe 500 leheküljelist Potterit ette võtta.

Minu Prantsusmaa

                     Minu Prantsusmaa

                                                          Eia Uus

    Seitsme maa ja mere taga Hong Kongis, lugesin mina raamatut hoopis Prantsusmaast. Sobilik eksole. Kui ma kuulsin selle kuu valikut, teadsin kohe, et just Prantsusmaa on see riik, millest soovin veel rohkem teada saada. Olen seal käinud väga palju kordi, kuid eks mina olen näinud seda riiki vaid turisti vaatepunktist. Inimene, kes seal elab, näeb seda riiki hoopis teisiti-temale avanevad nii paljud konarused, millest tavainimene ei oskaks kinni võtta. Prantsusmaa, prantsuse keel ja  prantslased on minu tähelepanu juba päris pikka aega endale hoidnud. Minu unistus oleks kunagi ärgata üles oma suvekodus Prantsuse Rivieral. Et ma liiga kauks unistama ei jääks, asuksin nüüd raamatu juurde.

    Raamat räägib noorest eestlannast Eiast. Tema elu on olnud väga kirev- juba 14-aastasel kolis ta Taisse stipendiumiga õppima, peale selle on elanud ka  Austraalias ja Kanadas. Prantsusmaale sattus ta lapsehoidjana. Eia oli oma kontoritööst Eestis tüdinenud ning ta soovis aega mõtlemiseks, mida ta oma eluga tahab peale hakata. Nii sattus ta lapse hoidjaks peresse, kus on kaks imearmast kahupäist last, kes peavad end juba kolme-aastaselt paremini üleval, kui nii mõnedki täiskasvanud. Pereema on Céleste, kes on ehtne prantsuse naine- ta on tohutu kokkaja, kirjanik, kes kunagi midagi õigel ajal ei lõpeta, suitsetaja, väga temperamentne ning totaalne tuisupea. Pereisa Sébastian on aga täielik kontrollifriik, tänu kellele see pere üldse kuidagi toimida saab. Eia ise klapib kohe lastega ning vaimustub Prantsuse toidukultuurist, kirjandusest ning teatrist. Naine on ääretult avatud ning rõõmsameelne ning  vahepeal tekib küsimus, et kas ta ikka on eestlane. Küll aga on Eia patriootlik, ta nutab pidevalt laulupidu netist  järgi vaadates. Prantsuse perele jääb see täiesti selgusetuks.

    Kui Eia Prantsusmaale tuleb ihkab ta eelkõige teatavat anonüümsust ning tundub, et Eestis on seda võimatu saavutada. Küll aga Prantsusmaal elades hakkab ta igatsema seda, et Eestis teavad kõik kõiki ning kuna eestlased on väike rahvus, oleme me ka väga kokkuhoidvad. Praeguste Ukraina sündmuste taustal oli Eia mõtteid Eesti kohta väga hingekosutav lugeda.

     Raamatu lõpus pöördub Eia Eestisse tagasi, kuna see tundub asjade loomulik käik. Ema jääb haigeks, vend saab lapse ja Eia mõtleb, et mida tema veel siin teeb.

        Prantslased ütlevad Eia kohta kõik, et ta on nagu joie de vivre ehk eesti keeles elurõõm. Ta leiab igas asjas ainult positiivset ning sellest raamatust õhkus väga palju selliseid hetki, kus Eia on lihtsalt üdini rõõmujoovastuses ning miski ei saa tema „mulli“ lõhkuda. Tänu sellele on Eiale osaks saanud ka väga palju kihvte mälestusi.

        Tahtsin seda raamatut ka selle pärast lugeda, et teadsin, et saan sealt kindlasti vähemalt mingil määral prantuse keelset sõnavõra, mis kohe kindlasti mööda külgi maha ei jookse. Eks ma õppisin nii mõndagi, nagu näiteks, et hapukoor on crème fraîche, veston on jakk jne. Vahepeal sain ka autorile prantsuse keele kohta ninanipsu anda. Näiteks ütles autor, et nii paljud prantsuse keelsed sõnad on inglise keelest tulnud, mistõttu neist on lihtne aru saada. Tegelikult tean aga ka mina, et prantsuse keel oli enne inglise keelt ning sarnanevad sõnad on tulnud ikka prantsuse keelest. Tundsin ennast ikka targana küll J

        Kuigi tarkust sain juurde ka keele kohta, õppisin peamiselt ikka Prantsusmaa enda kohta. Prantsusmaa inimeste, Prantsuse kirjanike, Prantsuse teatri, Prantsuse ajaloo ning Prantsusmaa õhustiku kohta. Nägin seda riiki tõesti hoopis teisest küljest.

       Muidugi soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes on Prantsusmaast huvitatud, kuid samas pole vaja kohe meelt heita, kui sa pole üks neist. Autor on noor ning tegelikult räägib see raamat ka väga palju eneseotsingutest ning samal ajal elu nautimisest. See teema ei jäta ühtegi teismeealist külmaks J 

 

Kirjandusklubi vol 3

Kirjandusklubi vol 3
Aeg ja koht: 17 jaanuar pool üks, kooli puhvetis
Osalejad: Johanna, Nell, Annabel V
Raamatu autor ja pealkiri: "Ööloom" Kate Thompson
Võtmeteemad:
-Kõik eksisteeriv ei pea olema alati seletatav ja loogiline. Näiteks raamatus käis öösel Bobby väikse venna Dennise sõnul ringi üks väike haldjas.
-Kunagi pole liiga hilja uuesti alustada. Peab olema ainult tahtejõudu. Näiteks Bobbyl tahtejõud alguses, ta ei näinud teisi valikuid ning uusi võimalusi. Ta soovis vaid vana elu tagasi. Võttis palju sündmusi, dilemmasid ning aega, enne kui Bobby tõeliselt aru sai, mida ta soovib.
- Kõik juhtub põhjusega. Saatus mängib sulle alati vingerpusse, aga ainult selleks, et sa tuleksid välja tugevamana kui iial varem. Vahest tundub, et mingil asjal ei olegi mõtet. Näiteks Bobbyl kulus päris kaua aega, et saada aru, et Clare'i kolimine ei olnud mõeldud tema karistuse,  vaid edasi arendamisena.
Võtmestseenid:
-Majja kolimine. Kui seda maja poleks olnud, siis oleks Bobby ilmselt jätkanud sama tee edasi rühkimist. Oleks pidanud juhtuma väga  suur asja, mis oleks pannud Bobby kahtlema tema tegude õigsuses. Kogu lugu keerles maja müsteeriumi ümber.
-Tööle minek. Esmalt läks Bobby tööle sunniviisil, kuid hiljem avastas ta, ennast korduvalt olukorrast, kus ta oleks võinud vabalt töötegemise peatada, kuid ta ei teinud seda. Sest esimest kord elus sai talle miski tõeliselt oluliseks. Ta tundis, et teeb viimaks midagi olulist ning vajaliku. Sellel tegevusel on sügavam eesmärk, kui näiteks autode varastamisel.
-Päeviku leidmine. See leid andis tõestust Bobby kartustele. Samuti õpetas see leid Bobbyle, et kõik ei sõltu, sellest mida sina korda saadad  ning kõik ei pruugi olla sinu kontrolli all. See päevik mängis suurt rolli Bobby elus. Enne leidu ei tunnistanud Bobby endale, kui palju ta oma emast ja vennast hoolib. Ta leidis neis alati halba. Kuid kartus teiste inimeste pärast, tõi välja mõned isikuomadused, mis olid enne sügavale endasse maha maetud ning peidetud. Minu meelest arvas Bobby, et perest hoolimine teeb ning paneb ta paistma nõrgana.
Vōtmekarakterid
Bobby- ta oli peategelane ning kogu raamat oli kirjutatud tema silme läbi. Bobby rääkis raamatus oma mōtetest ja tunnetest, mis alguses olid negatiivsed, agresiivsed ning sōjakad. Kuid lōpu poole muutusid need positiivsemateks ning hoolivamateks. Kogu raamat oligi tema teekond tema sisemise mina leidmisel.
PJ- Ainus, mis pani Bobby alguses  kahtlema tema valikutes, oli PJ. PJ sütitas tulukese ning külvas seemne Bobby pimedas ning elutus maailmas. Viimaks hakkas paistma valgus Bobby tumedas tunnelis.

Matt- Kuigi PJ külvas seemne, oli Matt see, kes andis viimase tõuke Bobby nö "taime" ehk elu teekonna kasvamisele. Tänu Matti abistavale käiele, suutis Bobby oma sisemuses langetada otsuse juba siis, kui ta esimest korda Mattiga töötas.

Vōtmesümbolid-
Haldjas- raamat algas ja lōppes haldjatega. Haldjad ja kōik sellega seonduv teema läbis tervet raamatut.
Auto- autod olid Bobby elus väga tähtsal kohal. Raamatu alguses Bobby varastas ning lõhkus autosid, ent lōpus parandas neid. See seik ytleb nii mōndagi tema eluteekonna kohta. Kuigi tegelikult naases lōplikult Bobby sellepärast, et sai aru, kuhu ta kuulub. Kuid raamatus lōpus tōi Bobby PJ-le naasmise põhjuseks selle, et tal jäi auto raha tagasi teenimata.
Roheline kauss- See on selge sümbol kompromissist ning mütoloogiast. Raamatu alguses polnud ju inimestel väga palju tõendeid haldjatest. Kuid nad siiski uskusid, et just see päästab neid haldjate pahameelest
Dünamomeetriline vōti- see vōti suutis lahti keerata teatud mutreid ja neid uuesti kokku panna. Sama lugu oli ka tema eluga, ta vōttis oma elu tykkideks, selleks et elu paremini kokku panna.
Neliteist- neliteist oli raamatus sümboolne number. Kui Bobby syndis, oli ta 14, raamatu loo ajal oli Bobby ise 14 ning raamatu lōpus oli Dennis 14. Maagiline.

Kysimused vōi teemad, mis tekitasid arutelu:
Arutelu nõudsid mōned teemad. Näiteks olime erinevatel arvamustel selle osas, et kes mängis suuremat rolli Bobby alateadvusliku otsuse langetamist kas PJ vōi Matt? Lōpus nõustusime, et PJ oli käivitav mootor  ning Matt lōplik otsuse langetaja.
Samuti tekitas kysimuse see, et kas Bobby ema sai tōesti lapse 14 aastaselt? Äkki kasutati teda ära vōi polnudki Bobby ema, tema bioloogiline ema.
Veel tekitas arutelu, et kas Bobby majas varem elanud paar tõesti tappis oma lapse vōi vahetati laps haldjalapsega ära.

Kirjandusklubi kokkuvōte:
Selles kirjandusklubis vedas mul kindlasti kaaslastega, kuna meie mõtted olid küll põhimõtteliselt sarnased, kuid siiski täiendasime üksteist. Harmoonia oli väga hea. See kirjandusklubi kukkus välja kuidagi sügavam kui eelmised. Ehk oli see kinni küsimuste rohkuses. See kirjandusklubi pani mind seda raamatut erinevatest külgedesr nägema.

Ööloom

                                                         Ööloom

                                                                 Kate Thompson

 

Seda raamatut asusin lugema kohe pärast talvevaheaega. Lugemiseks oli mul aega alla nädala, kuid õnneks libisesid leheküljed kiirelt mööda. Mõne raamatu puhul on minu jaoks hädavajalik vahepeal raamatu lugemine katkestada ning mõelda natuke selle raamatu mõtte üle. Ma ei ütleks, et „Ööloom“ oli pealiskaudne raamat, kuid siiski läks lugemine päris hõlpsalt.

Raamatu peategelaseks oli 14-aastane poiss Bobby, kelle elu oli päris halvale teele veerenud. Talle pakkusid huvi pisivargused, kuid samuti meeldis talle autode varastamine ning siis nende puruks kihutamine. Tal oli pidevalt sekeldusi politseiga. Ka Bobby pere jaoks olid rasked ajad, kuna pere finantsiline olukord polnud just kiita ja ema vaevles pidevalt laenude käes. Ema lahendus tekkinud olukordadele oli kolida koos väikevenna Dennisega Dublin’ist eemale Clare’i. Bobby oli aga juba enne kohale jõudmist otsuse langetanud- tema sinna ei kavatsenud jääda. Kohale jõudes selgusid huvitavad legendid majas eelnevalt elanud paarikese kohta-väidetavalt oli nende endi laps sattunud vahetusse haldjalapsega ning paar oli siis haldjalapse tapnud.

Maja eelmine elanik oli päevapealt majast lahkunud, jättes kõik vara majja. Ka auto oli temast maha jäänud. Bobby üritas majast kohe koos autoga põgeneda. Põgeneda ta küll suutis, kuid plaan läks luhta seetõttu, et Bobby kambajõmm sõitis auto puruks. Pärast koju naasmist pidi Bobby hakkama katkise auto eest tööl käima. Tema tööandjaks sai maja rentnik. Alguses tegi Bobby tööd sunniviisil,  kuid hiljem mõistis, et ta teeb lõpuks ometi midagi kasulikku ning edasiviivat ning ta hakkas töötamist nautima. Eriti meeldis talle rentniku vanema pojaga autosid parandada. Autod olid Bobby kirg ning poisi arengut iseloomustas hästi fakt, et raamatu alguses Bobby varastas ning lõhkus autosid,kuid hiljem parandas. Sama lugu oli ka tema eluga.

Raamatu lõpupoole leidis Bobby maja eelmise elaniku Larsi päeviku, mis omakorda viis nii selleni, et Bobby hakkas haldjast uskuma ning pelgama, kui ka selleni, et politsei leidis Larsi surnukeha. Ekspertiisis selguses, et tapja oli keegi väike inimene, seega seesamune haldjas.

Raamat lõppes epiloogiga sellest, kuidas Bobby väike vend oli juba 14-aastaseks sirgunud ning kuidas nad viibisid samas Clare’i rajoonis ning Bobby näitas Dennisele enda jaoks väga sümboolset mutrivõtit.

Raamat lõppes tõesti päris äkiliselt ning palju küsimusi jäi õhku. Raamatut lugedes ei tajunud ma niiväga neid sügavaid mõtteid, mis olid raamatu sisse märkamatult põimitud. Näiteks kasvõi selle dünamomeetrilise mutrivõtme tähendus jäi mulle selgusetuks, kuid hiljem vaatasin asju nii, et see vōti suutis lahti keerata teatud mutreid ja neid uuesti kokku panna. Sama lugu oli ka tema eluga, ta vōttis oma elu tykkideks, selleks et elu paremini kokku panna. See võti sümboliseeris tema jaoks tähtsat otsust, nimelt, et ta soovib olla parandaja mitte lõhkuja ning et ta ei taha enam halvale teele minna. Samuti oli raamatus veel palju kõnekaid seikasid, nagu näiteks, kuidas Bobby otsustas järjekordse põgenemise katkestada, sest ta tundis hirmu oma pereliikmete pärast. See näitas, et kuigi Bobby väliselt ei hoolinud oma perest, siis tegelikult oli ta nende nimel valmis palju enamaks, kui ta endile tunnistas.

Raamatu peamine mõte oli minu meelest, et kõik juhtub põhjusega. Vahest me ei saagi aru, miks saatus otsustas nii või naa. Kuid kõigel on oma eesmärk, ning see eesmärk on muuta sind pärast igat katsumust rikkamaks ning tugevamaks. Isegi kui nii alguses ei tundu.

Kirjandusklubi vol 2

                                          Kirjandusklubi vol 2

Koht ja aeg: Rocca al Mare Kooli puhvet, 6 detsember 2013,  12:40 alguskellaaeg

Kirjandusklubi osalejad: Johanna Järvekülg ja Nell Natali Kivi

Raamatu autor ja pealkiri: Aidi Vallik „Mis teha, Ann?“’

Võtmesteemad:

Ausus on kõige alus- raamatust tuli väga hästi välja see, kuidas aususe puudumisel variseb terve sõprus kokku. Keegi ei saa valetajat usaldada. See seab kahtluse alla ka asjad, mille suhtes oled terve see aeg aus olnud. Gregor sattus lõpuks Anni jaoks väga halba valgusesse. Kas ainult veidi aega head muljet on väärt pärast selle mulje kaotust? Gregor mitte ainult ei kaotanud oma head muljet,  (uhke kool, raske lapsepõlv) vaid saavutas Anni meelest väga halva reputatsioon.

Iga inimene on oma õnne sepp- see on vana tõde, kuid kordamine on tarkuse ema. Loetud raamatus oli samuti nii, et peategelase kasuisa ehitas oma elu enda jaoks üles. Tõsi on ka see, et igaüks elab oma elu ise olenemata sellest, milline oli tema minevik. Raamatus tõi Gregor oma halva elustiili põhjenduseks raske lapsepõlve. Raamatu lõpus andis kasuisa Gregorile väga häid nõuandeid enda elust. Ta selgitas, kuidas ka tema oli lastekodu laps, kuid tegi omad valikud ning saavutas tänu sellele edu. Kas Gregor ka õpetust võttis, see jäi lahtiseks.

Võtmestseenid:

-Pidu, tänu peole tagajärgedele sai Ann teade Gregori tõelise pale. Talle sadas kogu ootamatu reaalsus korraga kaela. Inimene, kes oli mänginud põhilist rolli Anni viimastes kuudes. Inimene, keda ta oli läbinisti usaldanud. See inimene oli ühtäkki tema jaoks kadunud.

-Gregori järsk ilmumine Anni korterisse. Kui enne ei olnud Ann läbinisti veel kindel Gregori olemuses, siis sellel hetkel sai tema jaoks kõik selgeks. Ta oli lootnud, et  viimane kohtumine lahendab kõik mured. Kuid juhtus vastupidine. See, et Gregor hakkas veel viimasel kohtumisel Anni süüdistama ja emotsionaalselt terroriseerima, otsustas kõik.

Võtmekarakterid:

-Ann. Terve raamat oligi kirjutatud Anni probleemidest ning sellest, kuidas ta üritas kõiges selgusele jõuda. Tekst oli kirjutatud küll kolmanda isiku silme läbi (v.a lõigud lapsekodust), kuid polnud kahtluski, et just Ann oli peategelane.

­-Gregor. See osa nn „Anni triloogiast“ keskendus lisaks Annile ka Gregorile. Gregori saladuse ning valede väljaselgitamine oligi raamatu põhiline eesmärk.

-Anni vanemad. Nad olid pidevalt Annile otsuste langetamisel abiks. Samuti selgus raamatu lõpus, et katkendid lastekodu elust, olid tegelikult Anni isa mitte Gregori kohta. Minu jaoks oli hämmastav see, kui hea suhe Anni ja tema vanemate vahel oli. See tundus lausa pigem semulik, kui traditsioonile lapse ning vanema suhe.

Püstitatud küsimused:

Milline oli Gregori elu lastekodus tegelikult?

Kas Marten ise oli ka tegelikult vaid väljapressitava rollis?

Kirjandusklubi kokkuvõte:

Selles kirjandusklubis meeldis mulle eriti see, et sattusin ühesse gruppi Nelliga. Temaga on  meil asjadest üsna sarnane arusaam. Sellepärast oligi temaga hea arutada. Kuid samas, siis kui minu partner oleks olnud inimene, kellega minu mõttemaailm üldse ei ühti, oleksin võib-olla kuulnud raamatust ka teisi tahke. Oleksin saanud targemaks. Kuid olen rahul, sest Nelliga oli tõesti mõnus arutada. Selle kirjandusklubi puhul ei meeldinud mulle, et meil oli ainult 45 minutit aega arutamiseks. Tahest tahmata pidime kõik päris palju kodus tegema. Sellega kaob veidi aga Kirjandusklubi mõte ära, sest lugemispäevikus oleme nii või naa oma muljed raamatu kohta juba ära rääkinud. Üldiselt oli väga tore kogemus nagu alati.

Mis teha, Ann?

                                            Mis teha, Ann?

                                                       Aidi Vallik

     See kuu pidime lugema siis noorteraamatuid. Üldiselt meeldivad mulle noorteraamatud, kuid mulle meeldiks väga, kui noorteraamatus oleksid ka sügavaid ja tõsiseid probleeme, hetki. Mulle meeldib tohutult, kui raamat jätab mind pikaks ajaks mõtlema ning leiab oma koha minu südames. Milline oli minu mulje sellest raamatust?

     See raamat rääkis noorest neiust nimega Ann. Ta jättis mulle kohe sümpaatse mulje, sest suutis igas olukorras säilitada mõistuse ning üleüldse käitus ta ühe teismelise tüdruku kohta päris mõistlikult, arukalt ja kaalutlevalt. Väga meeldis mulle see, kui hästi Ann sai läbi oma perega. Selline mõnus suhe, pole mingisugust üleliigset draamat. Ann suhtus oma vanematesse lugupidamisega, mida ei saa kahjuks päris paljude teismeliste kohta öelda. Lisaks armastavale perele on Annil veel kamp sõpru. Varsti lisandub sinna ka müstiline poiss Gregor, kelle vastu tunneb Ann otsemaid huvi. Tüdruku parim sõbranna tembeldab Anni poiste varastajaks, sest Reenal olevat juba enne Gregoriga susisenud. Ann aga ei taha seda uskuda, miks peaks Gregor talle valetama? Mida aeg edasi, seda rohkem tundub Gregor talle salapärane. Tal on sõbra Marteniga käsil kahtlane äri, millest Annile midagi ei kõssata. Gregor peaaegu, et sunnib Anni tegema asju, mida ta kõige meelsamini ei teeks. Gregor hakkab ka rääkima oma raskest lapsepõlvest ja sellest, kuidas keegi teda ei hooli, et Anni mõjutada. Kuid olen väga rõõmus, et Ann jäi siiski oma uskumustele kindlaks, vastasel juhul oleks tüdruku mõjutatavus talle kibedasti kätte maksnud. Ühes kohas raamatus, pärast vahelejäämist politseile teatud peoga, kaob Gregor mitmeks päevaks. Ann kutsutakse politseisse ja küsitakse temalt tunnistust Gregori kohta. Poiss on vahepeal jälle üritanud tüdrukut veenda, et ta politseile valetaks. Tüdruk juba siiski koos vanemate abiga järeldusele, et senikaua, kuni ta kahtleb Gregori süütuses, ei hakka ta enda pead pakule panema.  Politseis selgub, et Gregor on terve see aeg inimestelt raha väja pressinud. Ta oli tüdrukule terve see aeg valetanud.

      Mulle ääretult meeldis lõpus see koht, kus Gregor käis veel Annile viimast korda pugemas, valetamas ja halamas. Anni isa kuulis, kuidas Gregor Anni peale karjus ja oma õnnetut elu kurtis. Isa ütles poisile, et ka temal on olnud raske lapsepõlv, kahjuks ei saa seda valida. Kuid edaspidist elu aga saab ning Gregor langetab järjest valesid valikuid. Järjekordselt tahaksin tsiteerida katkendit raamatust „Müürililleks olemise iseärasused“. „Aga nagu selles loos, mida arst mulle rääkis, loos kahest vennast, kelle isa oli alkohoolik. Ühest vennast sai edukas puusepp, kes ei võtnud tilkagi. Teisest sai sama suur joodik kui nende isa oli olnud. Kui esimeselt vennalt küsiti, miks ta ei joo, vastas ta, et kui ta oli näinud, mida see tema isaga tegi, ei tahtnud ta alkoholi kunagi isegi mitte proovida. Ja kui teiselt vennalt küsiti, vastas too, et ta arvab, et õppis juba isa süles jooma.“ Ma arvan, et see, kust me tuleme mängib väga suurt rolli, kuid lõppkokkuvõttes kujundame me ise oma tuleviku.

    Kahju oli sellest, et üks veetlev noormees võib ära rikkuda aastatepikkuse sõpruse kahe tüdruku vahel. Kuidas saab uskuda ühte tundmatut poissi rohkem, kui sõpra, kes on sinu jaoks nagu parem käsi? Kuid õnneks ei võtnud Annil kaua, et mõista oma viga ning mulle ääretult meeldis see, kuidas Ann jäi raamatu lõpus endale kindlaks, ega lasknud endaga manipuleerida.

    Üldiselt tuli sellest raamatust päris mitu point’i välja. Kuid siiski oli see raamat minu jaoks võib-olla veidi liiga pealiskaudne ja liiga ehtne ning otsene noortekas. Sellist võib lugeda niisama ajaviiteks pärast väsitavat päeva, kui keerulisemat sorti raamatut ei jaksa enam kätte võtta. Kuid üldiselt eelistan veidi sügavamat laadi kirjandust.

Kirjandus klubi vol. 1

Kirjandusklubi 

Koht ja aeg: Rocca al Mare Kooli puhvet, kell 9

Kirjandusklubis osalejad:  Johanna, Nora, Katariina

Raamatu autor ja pealkiri: Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“

Võtmeteemad:

-Üks suuremaid teemasid oli perekondlikud diskussioonid ja situatsioonid. Igast raamatus olevast   lõigust, mis rääkis perekonnast, kumas läbi aina rohkem kõikide perekonna liikmete karakterid. Eriti meeldis mulle kerge huumor, millega Gerald oma peret kirjeldas.

-Teine suur teema oli looduse ja loomade tundma õppimine. Peamiselt kajastus see Gerry peal, kellele pakkus loodus kohe eriti huvi.

Võtmestseenid:

-Kohtumine Theodoresega. Kui George’il poleks just sellel hetkel külalist olnud, kui Gerry otsustas  majja sisse joosta, siis oleks võinud raamat hoopis teisti kulgeda. Kuigi Gerry õpetajad alatasa vahetused, jäi tema tõeliseks mentoriks ikka Theodores.

-Otsustav stseen, mis pani aluse kogu raamatu tegevuskäigule oli kolida Korfule. Selle otsustava (võib-olla ka veidi rutaka) otsuse tegi Larry ning tundus kogu raamatu vältel omasid Larry arvamused väga suurt mõjuvõimu.

-Kolimised olid samuti ühed raamatu võtmestseenidest. Tänu kolimisele toimus pidev keskkonnavahetus, mis võimaldas Gerryl õppida loodust paremini tundma. Poiss sai loodusest paremini aru, sest uuris väga erinevaid piirkondi ja sai juba varases nooruses aru looduse mitmekesisusest.

Võtmekarakterid:

-Gerry, kelle lapsepõlvest peamiselt raamat rääkis ning kelle silme läbi raamat oli kirjutatud.

-Koer Roger, kes oli kaasatud peaaegu igasse tegevusse, mis raamatus aset leidis. Roger oli tihti Gerryle rohkem toeks kui poisi pere. Küll aga selles ei saa süüdistada pere, pigem oli see Gerry enda otsus veidi eraklikult üles kasvada.

-Perekond, kelle ühised arutelud ning tegutsemised olid minu meelest selle raamatu pärl tänu oma humoorikale võtmele.

Püstitatud küsimused:

-Kas Gerry suhtus loodusesse sama innukalt ka pärast Korfult lahkumist?

-Kas tõesti KÕIK need sündmused, mis raamatus juhtusid, toimusid ka päriselt?

Kirjandusklubi kokkuvõte:

Kirjandusklubi juures meeldis mulle väga selle teistmoodi õhkkond . Olime paigutatud väikestesse laudadesse ning meile pakuti teed ning küpsiseid. Tekkis tunne nagu oleksin Jüri Üdi klubis. Ja kuna ma tundsin end nagu oleksin Jüri Üdi klubis, siis mõtlesin, et ka minu mõttekäigud ja arvamused peaksid olema vastavalt väärikad. Selliste mõtete peale tulen vist küll ainult mina.. Kui nüüd rääkida Kirjandusklubi sisulisest poolest, siis on see klubi minu meelest väga huvitav ning vajalik täiendus loetud raamatute ülemõtisklemisele. Nimelt, kui me kõik eraldi oma blogisid täidame, siis ei jõua meieni ju teiste laste mõtted raamatute kohta. Nii saame aga oma teadmisi täiendada, kuulates mõnusas õhkkonnas ka teiste mõtteid.